"Abitu" Kati Murutar (2)

KATI MURUTAR „ABITU“
Kati Murutar. Abitu. Kirjastus Faatum. Tallinn 1995. ühte ja sedasama kirjandusteost võib tõlgendada vägagi erinevalt. See pole üllatav, sest kirjandusele (ja üldse kunstile) ongi omane mitmekihilisus, interpreteerimisvõimaluste rohkus , mis sõltub eelkõige teosest enesest, aga ka tema lugejast. Mida arvukamalt erinevaid nägemusi, seda enam teos avaneb. Sellepärast siis veel kord Kati Murutari "Abitust". On tõenäoline, et üks osa publikust hindab Kati Murutari kui pikantse mainega seksikirjanikku. "Naisena sündinud", aga kindlasti ka "Abitu" shokeerivad teist osa lugejaskonnast avameelse seksuaalsusega. Kui mõelda vanemate põlvkondade kasvatusele , siis pole selle üle midagi imestada. Seksrevolutsioon Eestis on aga pikkade sammudega edasi läinud ning seksi pealt osatakse hästi teenida. "Abitu" seksuaalse tahu mängib rõhutatult välja Eesti Ekspressi arvustus , mille suunitlust omalt poolt toonitab illustratsioonivalik. Tõsi, seksuaalsuhetel on Kati Murutari loomingus oluline koht, kuid peaks siiski täpsustama, mida kirjanik väärtustab ja mida mitte. Pealiskaudsel lugemisel võiks "Abitut" tõesti kergekaaluliseks seksiraamatuks määratleda. Nii palju suguaktide kirjeldusi, hüperseksuaalsed tegelased, isegi muid valdkondi puudutav sõnavara ja fraseoloogia genitaalse sfääriga seotud ( pabereid vägistatakse, juuksed kasvavad kohitsematult jne). Naise ja mehe asemel kasutatakse sõnu emane ja isane. Muide, need sõnad on tänases keelepruugis käibel ka omadussõnadena. Isane märgib loomulikult parimat ja esmajärgulist, emane on kehvake või vähemalt teisejärguline. Keel väljendab mõtteviisi - eks vasta see täpselt valitsevale patriarhaalsele ideoloogiale. Mis puudutab Kati Murutari romaani keelt üldisemalt, siis siin on kirjanik täpne vahendaja . Värdsõnad inglise keelest, lohakas lausestus, lame ja kitsalt konventsionaalne argoo ning rohke genitaalterminoloogia kasutamine on aja märk ja mood. Just keele kaudu on Kati Murutar andnud tabavaid karaktereid (Rummu-Jüri, Armo, baaridaam, Sämm). Ometi pakub "Abitu" ka teisi tõlgendamisvõimalusi. Romaani idee on seotud Miriamiga. Pimeda ja kurdina jõuab liiklusõnnetuses vigastada saanud endine naisprominent haiglast koju. Järgneb imeväärne kohanemine ja uute võimaluste avastamine. Naine leiab jälle karjääritegemise aegadel unustusse vajunud kodu, mehe ja poja. Vähe sellest, Miriam teostab ennast ka kunstniku ja kirjanikuna. Sõnum on selge - tänases meeletus olelus-, karjääri- ja rikastumisvõitluses on devalveerunud vanad olulised inimlikud väärtused. Kirjanik ütleb ilusasti: kõige pimedamad aknad on pimedad koduaknad. Maailm on kõle ja ebaeetiline, tooni annavad Sämmi-taolised, kelle "nägu peeretab peas" ja kelle sisemaailm on välimusele vastav. Või Silvid, kes ka armastuses hoolega kalkuleerivad, et kasu saada. Alles siis, kui ollakse ühiskondliku võiduajamise mürast isoleeritud, suudetakse jälle väärtustada armastust, kodu, lapsi ja kauneid kunste. Miriami võimsas uuekssaamises on tinglikkust, mis rõhutab teose ideed. üheks elujõu väljenduseks on Miriami ja tema mehe Armo intensiivne armuelu, millele romaanis on palju ruumi antud. Tegemist on järjest süveneva armastusega , milles seks peab kompenseerima ka teiste suhtlemiskanalite puudumist. Romaani lõpul teab Miriam, et ta sünnitab lapse, keda ei või iialgi näha ega kuulda, küll aga tunda. Kui palju on tänapäeva eesti kirjanduses nii optimistliku sisendusega teoseid? Romaan annab veel mitmel muul moel mõista, et autor hindab kõrgeks armastusest sündinud seksuaalsuhteid. Armo abieluväliste seikluste suhtes on kõige kriitilisem noore generatsiooni esindaja Gregor . Väljendub siin vastureaktsioon isade seksrevolutsioonile? Polegi nii üllatav, sest ühiskonna areng käib ikka nagu kellapendel ühest äärmusest teise. Kati Murutar on atraktiivne . Temas on staarilikkust, millest kõneleb ühes oma etüüdis Miriam. Kuid atraktiivsuses peitub ka oht. Lugeja tähelepanu võib koonduda välisele ja meelikõditavale, nii et sügavamad kihid jäävadki märkamata. "Abitus" on tunda materjali ja muljete üliküllust, püüet kõike korraga välja pakkuda ja ära öelda. On väga ilmekaid tüüpe (Rummu-Jüri), huvitavaid episoode ja teemaarendusi (näiteks Miriami joomatõbi, Gregori tüdruku uus armastus jne), mis romaanis mõjuvad liiglihana. On väsitavat sõnapaljusust. Kati Murutari võiks võrrelda amatsooniga, kes alles taltsutab oma metsikut Pegasust. Nii või teisiti on "Abitu" huvitav kaasaegne romaan. Kui miski shokeerib, siis on see tegelik elu ise või vähemalt üks ja küllalt oluline osa sellest, mille olemasolu eest ei saa autorit vastutavaks teha. Kirjanik usub armastusse ja väärtustab kodu. See on vastasseis üha julmemaks muutuva maailmaga - Miriam kontra Sämm.