Pakikandjaga sõjatandrile EPL Priit Simson 9. Veebruar 2011 Meedia väljaannetest selgub, et iga aastaga väheneb sõjaväkke minevate noormeeste arv. Mis on sellise kõrvalehoidmise põhjuseks? 1944. a suvel ilmus ajalehtedes üleskutse noortele lennuväe abiteenistusse astumiseks ning sinna ilmus pea 700 noort, kes saadeti väljaõppele. Miks olid noormehed nõus Eesti eest välja minema, kuid nüüd mitte? Kas see oli nende soov seista vastu Eesti taasokupeerimisele või ehk hoopis noorte poiste suur seiklushimu? Ilmselt on rahval 1944. a kaitsjate saatus silme ees. Kõige õilsamad ja vapramad mehed läksid mulda ning neid jäid leinama tuttavad ja perekonnad. Tõenäoliselt on inimestel siiamaani kartus, et midagi sellist võib jälle juhtuda
värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest enamik võimalikest oli juba sõjaväes. 1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 24. veebruaril kehtestati sundteenistuskohustus aastakäikudele 19191924 (19-24 aastastele). Kuna Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe protestis selle korralduse vastu, said mehed valida, kas nad lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Tööteenistusse kutsutute seas asuti aktiivselt tegema propagandat Leegioni astumiseks. Umbes 5000 meest otsustaski Eesti leegioni kasuks ning nad saadeti märtsist augustini Heidelaagri õppeväljale Debicas Krakovi lähedal, kus teiste kõrval oli ka Eesti SS- leegioni väljaõppekeskus. Väljaõppekeskus oli tühi, sest 1942. aasta sügise vabatahtlikud olid Narva pataljonina Ukrainasse saadetud. 1943
mis heideti Punaarmee tagalasse ja mille kõik liikmed hukkusid. Eestlasi oli ka soomlaste kaugluure salkades. 1943. a kevadel algas suurem Soome põgenemine. Enne seda oli Soomes üle 400 eesti pagulase. 1943. a põgeneti eeskätt veebruaris välja kuulutatud 1919.1924. aastakäigu varjatud mobilisatsiooni eest Riigi Tööteenistusse, sõjaväe abiteenistusse või Eesti SS- Leegioni. Aprillis ja mais jõudis Soome 300400 meest, aasta lõpuks oli lisaks neile Soome jõudnud veel vähemalt 2500 meest. 19411943 Soome jõudnud eesti vabatahtlikud paigutati 47. jalaväerügemendi III pataljoni ehk niinimetatud Vallila pataljoni. Eestlased teenisid peaasjalikult 10. kompaniis ja olid 19421944 rindel. 1943. a kevadel saabunud eesti vabatahtlikud koguti Jalkala õppelaagrisse,
Mõningad riiklikud asutused jäid püsima. Paul I nõudis Balti rüütelkondadelt nekrutikohustusega leppimist, 1797 kehtestati nekrutikohustus. Venemaal nekrutikohustus oli sisse seatud 1705, teenimise aeg 25 aastat. Napoleoni sõdade ajajärk, revolutsioonid olid kaasa toonud uue fenomeni, massiarmeede rakendamise. Balti aadel oli nekrutikohustuse vastu, kuna pidi ära andma töökäsi mõisatest. Iga 500 meeshinge pealt kaks nekrutit. Abiteenistusse võeti ka lapsi, alates 12. Nekrutikohustusest olid vabastatud taluperemehed, vanemad pojad talus, osa mõisateenijatest. Esialgu otsustasid mõisnikud, kes nekrutiks lähevad, 19.saj alguses talurahvaseaduste vastuvõtmise järel, vallakohtute loomise järel otsustasid nemad, kes nekrutiks lähevad. Üsna levinud oli, et nekrutiks saadeti inimesi karistusena. Kasutati ka liisutõmbamist, kes läheb, kes mitte. Nekrutisse võetutest tuli tagasi mitte üle
kannatuste eest. Eesti leegion: 1942. augustis kuulutati välja Eesti leegion. See ei olnud populaarne. Selleks ajaks eestlased olid pettunud sakslastesse. Kardeti, et mehed saadetakse kaugele sõdima kodumaalt. Mobilisatsioon: 1943. aastal kuulutati välja mobilisatsioon meestele, kes sündisid 1919-1924 aastatel. Sakslased üritasid jätta muljet, et tegemist on vabatahtlikega. Mobiliseeritule anti valiku, kas minna leegioni, sõjaväe abiteenistusse või Saksamaale tööteenistusse. Algas mobilisatsiooniealiste meeste põgenemine Soome- Eelistati Soome vennasrahva mundrit võitlemiseks Nõukogude Liidu vastu. Narva pataljon: Vähestest inimestest, kes liitusid Eesti leegioniga tehti Narva pataljon. Pataljon paistis välja oma võitlusvõime ja tahtepoolest, kuid kandis ränki kaotusi. 1944 aasta Punaarmee jaanuaripealetung: 14. jaanuaril 1944 alustasid Leningradi, Volhovi ja 2
aasta alguses formeeriti viieks territoriaalseks politseipataljoniks nr 29–33, mida rakendati vahiteenistuseks ja julgestusülesanneteks Eestis. Vabatahtlik omakaitse jäi Wehrmachti varustada ja juhtida. 1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 1943. aasta 24. veebruaril kehtestati sundteenistuskohustus aastakäikudele 1919–1924, kusjuures meeste ette seati valik: nad kas lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Umbes 5000 meest otsustas vabatahtlikult, aga ka propaganda jm mõjutusvahendite survel Eesti leegioni kasuks ning nad saadeti märtsist augustini 1943 1943. aasta sügisel mindi juba otseste mobilisatsioonide teele: oktoobris kehtestati Eesti omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe määrusega kaitseteenistuskohustus 1925. aastal sündinud poistele (nendest saadeti Heidelaagrisse 3300 meest) ja detsembris 1924. aastal sündinutele.
Neil oli salasuhe. Laps, kelle Emilie sai, polnud tema mehelt Jakobilt, vaid vallasekretärilt. Perekond: abikaasa Jakob; poeg Malev; Surmapõhjus: loomulik surm 4.12. Allan Tempel Sünnikoht: Harala Amet: leegionär Lugu: Vanemate ja kallima keelitamisest hoolimata läks ta sõtta. Õpetaja oli tal isamaaline ja mõjutas teda. Perekond: Ema ja isa, kes tahtsid, et ta talunik oleks. Surmapõhjus: Hukkus sõjas. 4.13. UnoJohannes Kink Sünnikoht: Harala Amet: lennuväe abiteenistusse poiss Lugu: Ta sattus sõja käigus kodumaast kaugele Tsehhimaale. Seal sai ta hukka ja ta keha maeti ühte suurde vennashauda. Vanemad otsisid tükk aega taga: tülitasid Punast Risti ja kuulutasid "Kodumaas", et nende poeg on kaduma läinud. Perekond: Hoolivad vanemad, kes poega pärast kadumist pikka aega leida üritasid. Surmapõhjus: hukkus sõjas 4.14. Viivika Sünnikoht: Harala Eluiga: peaaegu olematu 8
annaabi.ee 
