Arutlus
Kunst ja surmatantsumaalide sõnum
Surmatants kui eraldi teema, seejuures omal ajal väga populaarne, levis ja
leidis maalides kajastamist 15. sajandil ning veel ka 16. sajandi
alguses. Seega saab antud temaatikat vaadelda kui hilisgootika üht
kunstisuunda. Tõuke surma kujutamiseks nii grandioosselt andsid ulatuslikud ühiskondlikud sündmused 14. sajandi keskpaigas.
Surmatantsu juured ulatuvad tegelikult isegi muistsesse araabia kultuuri ning on
põimunud ka Buddha legendiga. Otsest seost võime aga näha aastail
1348-1351 Lähis-Ida ja Euroopa rahvastikust ligi kolmandiku
hävitanud „musta surmaga“. See armutult laastav katk
demonstreeris väga veenvalt , et surma ees on kõik võrdsed.
Tänapäeva
on jõudnud surmatantsud küll maalide kujul, kuid keskaegsetes
linnades esitati ka selleteemalisi näitemänge. Surma tantsuline iroonia pole jätnud puutumata ka kirjandust, olles ühendavaks
Niguliste kiriku ajalooline ahitektuuri analüüs Kaupmeeste ja meresõitjate pühaku Nikolause auks pühitsetud Niguliste kirik on üks ilusamaid hilisgooti sakraalarhitektuuri näiteid Tallinnas. Kirik rajati algkujul 1230. aastal, 13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika mõõtmetega, kuid toonaste võlvikute laius erineb tänapäevastest. Pikihoone hõlmas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid. Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud paleestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa. Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal. 14.sajandil ehitati Niguliste kirikule hulk juurdeehitisi: Püha Matheuse kabel, Püha Barbara kabel, Püha
Kõik kommentaarid