Kaurid Pütid 1.Tuttpütt Veel pütte · Sarvikpütt · Hallpõsk-pütt 2. Kormoran Karklinnulised Hüüp 3. Hallhaigur ~1500 paari Hõbehaigur 4. Valge toonekurg 3000-4000 paari Must toonekurg Hanelised 5. Kühmnokk-luik Laulu- ja väikeluik 6. Hallhani · Rabahani · Suur laukhani 7. Valgepõsk-lagle 8. Ristpart 9. Sinikael 10. Luitsnokk-part 11. Piilpart 12. Tuttvart 13. Aul 14. Hahk 15. Sõtkas 16. Jääkoskel
Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad), ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi või haava ladvaossa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid, kusjuures
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või haava ladvaosas, kohendama hakkavad pesa juba kesktalvel; Tavaliselt munevad 1-3 muna, märtsi teisel poolel. MADUKOTKAS Tiibade siruulatus 170-185 cm, kaal 1,8-2,3 kg; Linnu allpool on hele, enamasti tumeda tähnitusega(muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun;
vanalinnust, sulestikus on palju valgeid toone, mis vahelduvad tumedatega. Noore merikotka nokk on must, hiljem muutub järjest heledamaks, vahanahk ja jalad aga kollased. Toitumine: Merikotkas toitub veekogudel elavaist loomadest. Kuna ta on suur lind, siis alates pardisuurustest lindudest ta suurte lindude seas erilist valikut tegema ei pea, kes ette jääb, see lõpu leiab. Sööb peaaegu kõiki, kellest jõud üle käib. Eestis on peale veelindude (pardid, kajakad, pütid, kosklad, lauk) ja kalade (haug, latikas, koger, tuulehaug, ahven, angerjas) leitud kotka toidulaualt sookurge, must-toonekurge, hüüpi, kõrvukrätsu ja mõningaid imetajaid. Samuti on toitumises tähtsal kohal ka veeimetajad ning nende pojad. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu. Merikotka toitumispiirkonnaks on veekogud. Toitub veelindudest, haigetest ja lõpnud kaladest, on osav veelindude pesarüüstaja
Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi
Atsetüleen on seos vask-, hõbe- ja elavhõbe, mis võib plahvatada temperatuuridel üle 120° c löökide ja põrutuste. Kui ladustamise või veo volframkarbiidi ja atsetüleeni generaator kustutusvesi süüdatakse kasutada tihendatud lämmastiku või süsihappegaasi tulekustuti. Lähedal keevitamine tulekahjude kiire likvideerimise peaks alati olema konteinerite vee või liivaga, labidas ja käes tulekustuti. Tulekahju voolikud, kraanid, pütid, tulekahju tulekustutid peaks asuma hõlpsalt juurdepääsetavas kohas.Tulekahjud alustada kohe, nii et pärast seda, kui keevitus tuleks hoolikalt uurida selle töökoha, mitte sellest, kas seal on midagi, mis ei haise suitsu ja kolmanda astme põletuste ohvriabi. Riskianalüüs Töökeskkonna riskianalüüs on tegevus, mille abil tööandja selgitab välja, hindab ja kontrollib võimalikke töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajat tema töökohal ohustada.
3)Liguloos Liguloos on kõhuõõne kahjustustega kulgev, peamiselt karplaste invasioonihaigus, mille tekitajaks on linnuroni (Ligula intestinalis) noorvormid. Ligula intestinalis'e plerotserkoidid on suured, tugeva lihaskonnaga valge värvusega helmindid, 5150 cm pikad ja 0,51,5 cm laiad, kes parasiteerivad kalade kõhuõõnes. Täiskasvanud parasiidid lokaliseeruvad kalatoiduliste lindude (haigrud, kajakad, pütid, varesed jt) seedetraktis. Nende munad satuvad koos lindude väljaheidetega vette, kus neist 1520º temperatuuri juures umbes nädalaga kooruvad koratsiidid. Neid peab alla neelama vaheperemees, kelleks on aerjalalised vähid (sagedamini Diaptomus'e perekonnast). Nende kehaõõnes areneb koratsiidist 1015 päevaga protserkoid. Kalad on sellele parasiidile lisaperemeheks ja invadeeruvad protserkoide sisaldavaid aerikuid süües
sooltorus. Arenemine toimub vahe- (vähid) ja lisaperemeeste (kalad) osalemisel. Kala kehas areneb väga suur vastne vageltang ehk plerotserkoid, kes ei jää mõõtmetelt palju maha täiskasvanud ussist. Suur osa linnuronidega nakatunud kaladest hukkub. (Zenkevits, Naumov et al., 1981) 34 Schistocephalus pungitii lõpp-peremeesteks on reeglina kajakalised ja tiirud, võivad olla ka kosklad, pütid ja laugud. Nad külvavad veekogudesse parasiidi mune. Vees väljub munast vastne koratsiid, kes liigub keha pinda katvate ripsmete abil aktiivselt edasi. Koratsiidi neelavad alla vaheperemehed aerjalalised vähid Copepod, Cyclopoidae, Diaptomidae. Nende vähikeste kehas muutub koratsidi piklikuks ripsmeteta vastseks protserkoidiks. Koos aerjalalisega peab protserkoid sattuma lisaperemehesse kalasse. S. pungitii lisaperemehe osa täidavad luukarits (Pungitius pungitius) ja ogalik
· Liguloos Liguloos on kõhuõõne kahjustustega kulgev, peamiselt karplaste invasioonihaigus, mille tekitajaks on linnuroni (Ligula intestinalis) noorvormid. Ligula intestinalis'e plerotserkoidid on suured, tugeva lihaskonnaga valge värvusega helmindid, 5 150 cm pikad ja 0,51,5 cm laiad, kes parasiteerivad kalade kõhuõõnes. Täiskasvanud parasiidid lokaliseeruvad kalatoiduliste lindude (haigrud, kajakad, pütid, varesed jt) seedetraktis. Nende munad satuvad koos lindude väljaheidetega vette, kus neist 1520º temperatuuri juures umbes nädalaga kooruvad koratsiidid. Neid peab alla neelama vaheperemees, kelleks on aerjalalised vähid (sagedamini Diaptomus'e perekonnast). Nende kehaõõnes areneb koratsiidist 1015 päevaga protserkoid. Kalad on sellele parasiidile lisaperemeheks ja invadeeruvad protserkoide sisaldavaid aerikuid süües. Protserkoid migreerib kala
annaabi.ee 
