Alexander Graham Bell Alexander Graham Bell (3. märts 1847 2. august 1922) oli soti päritolu ameerika teadlane, leiutaja ja õpetaja. Bell on tuntud eeskätt telefoni leiutajana, mille ta esmakordselt patenteeris 1876. aastal. Aastal 1888 oli Bell üks National Geographic Society asutajaist. Telefon Sõna "telefon" tuleb kreeka keelest ("téle" kaugel, kaugele; "phóné" hääl). Belli esimene telefon kujutaski endast teeklaasile sarnanevat, kolmele jalal paiknevale rõngale, mis omakorda sisaldas membraani, asetatud, nii mikrofoni kui ka kuularina kasutatavat lehtrit. Aasta peale oma ajaloolist esimest telefonikõnet asutas Bell koos kahe partneriga "Bell Telephone Company", samal aastal jõudis müügile ka esimene seeriaviisi toodetud telefoniaparaat. See oli lihtsalt üks suur pruun puukast väikeste avaustega nii kuulamise kui ka rääkimise tarvis
20.Sajandi kultuuritegelane Alexander Graham Bell 1847 1922 Alexander Graham Bell 3 märts 1847- 2 august 1922. Tal oli 2 venda kes kahjuks surid tuberkuloosi. Isa: Professor Alexander Melville Bell Ema: Eliza Crace Ta oli soti päritolu ameerika teadlane, õpetaja ja leiutaja. Ta on peamiselt tuntud telefoni leiutajana. Tal oli annet kunsti, luule ning muusika vallas. Oskas hästi mängida klaverit. Bell sai oma koolihariduse varakult kodus isa käest. 15. aastaselt lahkus ta koolist. Peamist huvi pakkus talle teadus. Peale kooli lõpetamist suundus ta Londonisse oma vanaisa juurde, kes teda ka õpetas. Ta õppis Weston House Akadeemias ja Edinburghi Ülikoolis
ö ühendatud patendi. Wilson näiteks oli leitanud liikumissuunda muutva väntmehhanismi. Samuti leiutas Wilson nelja- resolutsiooni söödu mehanismi, mis on kasutusel tänapäevani. Kahjuks või õnneks tänu õmblusmasinatele hakkas tekkima palju uusi tehaseid, tänu millele jäid paljud käsitöölised tööst ilma, täpselt nagu Walte Hunt uskus, aga samas tekkis ka palju uusi töökohti vabrikus. 4 1.2 Telefon Telefoni leiutas Alexander Graham Bell.Alexander Graham Bell sündis 3. märtsil 1847, šotimaal Edinburghis. Ta oli Alexander Melville Belli ja Eliza Grace Symonds Belli teine poeg. Talle pandi nimi tema vanaisa järgi. Keskmine nimi „Graham“ lisati talle kui ta oli 10 aastat vana. Tal oli kaks venda Melville James Bell ja Edward Charles Bell, kes mõlemad surid tuberkoloosi. Ta vanaisa ja isa olid eksperdid hääle mehaanikas ja kõnekunstis. Alexanderi ema, kes oli peaaegu kurt oli pianist ja inspireeris Alexandrit
Bidder ja Schmidt rõhutasid valgu asendamatust toidus. Töös näidati ka, et maomahl sisaldab vaba soolhapet, kinnitati sapi tähtsust rasvade seedimisel ning avastati maomahla psühhomotoorne sekretsioon. (Bidderi Venemaale siirdunud õpilaste (Walther, Ovsjannikov, Jakubovits) kaudu levisid Bidderi koolkonna meetodid vene teaduses ning olid suureks abiks Ivan Pavlovi (1849-1936) teooriate (tingitud refleksid) sünnis.) Bidderi õpilane (õppis aasta ka C. Ludwigi juures) Alexander Schmidt (1831-1894) läks ajalukku kui verehüübimise fermentatiivse teooria rajaja. Tema kirjutised vastaval teemal hakkasid ilmuma 1861. 1872. aastal eraldas Schmidt verest fibriinelemendi, mille nimetas trombiiniks. Lõpliku kuju võttis teooria 1892. aastal ilmunud monograafias Õpetus verest. Kuigi asjassepuutuvaid termineid on aja jooksul ümber- ja jälle tagasi muudetud, kehtib teooria oma põhiprintsiipide kohaselt siiani.8
Inimesed mäletavad lähemaid ajaloosündmusi erinevalt. Kas mõni neist mäletab järelikult valesti? Mis tingib kogemise aluse, kas on olemas objektiivset kogemust? Inimese jutustust oma kujunemis- ja kogemusloost nimetame elulooks. See ei ole sama, mis tema poolt elatud elu, vaid eluloo autor teeb kirjutades valikuid, millises valguses seda näidata. Elulugude kasutamine algas kõigepealt USA-s, kus hakati huvi tundma indiaanlaste pärimuste vastu. Vanim sellekohane biograafiline materjal pärineb aastast 1825. Teaduspõhine ajalugu ignoreeris mälestusi ajaloo allikatena pikka aega. Alles eelmine sajand tõi suhtumises murrangu. Biograafilise meetodi ajalugu ei ole Euroopas ühtlane. Enamikes maades avastati elulood kui allikas ja meetod 1970. aastatel, Itaalias 20 aastat varem, Skandinaavias 1940.-50. aastatel, Saksamaal takistas kvantitatiivne traditsioon suuliste allikate tunnustamist veel 1970. aastatelgi.
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Kõik kommentaarid