Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda.Lepatriinu veri on mürgine ja sellepärast teised loomad neid ei söö. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal eriti nähtav. 1015 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastseiga kestab kuni kuu. Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile
................. 5 Kokkuvõte koos toiduahelaga.................. 6 Kasutatud kirjandus ja pildid.................. 7 Lepatriinula sed Lepatriinulased on eriperekondadesse kuuluvad mardikad. Nad hävitavad Kilp- ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti-on seega kasulikud. Vähesed liigid on ka taimetoidulised. Nende vastsed sarnanevad kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus putuktoidulisi loomi neid ei söö. Lepatriinu vastne Lepatriinud Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.
Lepatriinu Referaat Koostanud: oma nimi Koht ja aasta Sissejuhtaus Kevadiselt värvirikkale loodusele annavad tooni pisikesed, kuid sageli silmatorkavalt kirkad putukad. Peale liblikate leidub ka kirevavärvilisi mardikaid. Kõikvõimalike põrnikate, jooksikute ja sikkude hulgas äratavad tähelepanu eelkõige lepatriinud. 1.0 LEPATRIINU Lepatriinud on murdeti ka käolehmad, kirjalinnud, eri perekondadesse kuuluvad mardikad lepatriinulaste sgk-st; Umbes 4000 erinevat liiki, Eestis neist 51 liiki. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti(on seega kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana
olema kohastunud. Lepatriinuvastne on söömise poolest aplam, kui täiskasvanud isendid ja toidunappuse korral võib ta isegi teistest vastsetest. Samuti võivad lepatriinud toituda ka nektarist ja mesikastest, mis on lehetäide magus eritis. Paljunemine Suurem jagu lepatriinusid paljuneb kevadel või sügisel. Emased lepatriinud munevad sõltuvalt liigist 3 kuni 300 muna. Munad munetakse lehetäide kolooniate lähedusse. Harilikku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 5-8 päeva jooksul. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, 10-15 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas. Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat. Huvitavat Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin.
Lepatriinulased · Sillaotsa Põhikool · 8. klass · Meriliis Evart Välimus · Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. · Seitsetäpplepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. · Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. · Mõned lepatriinud on vöödilised ja ühevärvilised. · Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Elukeskkond · Lepatriinud elavad tihedalt
puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat mürki. Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja kilptäidest. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka . Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Lepatriinude kasutamine kahjurputukate hävitamiseks tsitruseliste kasvandustes on efektiivsem, kui mürgitamine. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat. Lepatriinusid ohustavad siplegad ja ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neist üle 50 liigi . Kasuliku putukakese rahva hulgas tuntuse põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle ka nime: lepp tähendab vanemas eesti keeles verd.
vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. (http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) 18 Poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja
Kõik kommentaarid