Kahetiivalised putukad 8. klass Kahetiivalised ● Kõigil mandritel levinud putukarühm ● Kahetiivaliste hulka kuulub üle 125000 liigi, Eestis elab neist üle 2200, sääselisi on Eestist teada üle 800, kärbselisi üle 1300 liigi. ● Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera) ● Teadusharu, mis tegeleb kahetiivaliste uurimisega, nimetatakse dipteroloogiaks ● ● ● Välisehitus ● Putukatel on ainult kaks kilejat lennutiiba, tagatiivad on taandarenenud ● Kärbseliste tundlad on väga lühikesed, koosnedes vaid kolmest lülist, sääseliste tundlad koosnevad kuuest ja enam lülist ● Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised ● Kahetiivaliste pea on alati väga liikuv, peene kaelaga rindmiku külge kinnitunud
teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning saagist tükkide rebimiseks. Joon. 7. Haukamissuised: 1 – ülahuul, 2 – ülalõuad, 3 – alalõuad, 4 – alahuul. Libamissuised - kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised on libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte. Toakärbes - Mantibulae+maxillae redutseerunud. Põhiline labium ja käsnakujuline labellum. Pistmissuised - putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis.
· Mesilaspere moodustavad: o Emamesilane e. mesilasema teistest suurem, ülesandeks on muneda. Veedab kogu oma elu tarus ja lendab välja ainult paaritumiseks või hiljem sülemiga. o Lesed e. isasmesilased ülesandeks on mesilasema viljastamine, elavad tarudes kevadest suve lõpuni ja lendavad tarudest välja ainult mesilasema viljastamiseks, pärast seda surevad, astlata. o Töölised suguvõimetud emased, kelle muneti on muutunud mürgiastlaks, teevad tarutöid. · Tarus on tööjaotus: o Ühed töömesilased eritavad vaha ja ehitavad kärgi, o teised toidavad ema ja tema munetud munadest arenenud järglasi, o kolmandad puhastavad ja valvavad, soojendavad ja jahutavad pesa ning tihendavad seda taruvaiguga. · Arvatavasti orienteeruvad maasiku järgi (eristavad kollast ja sinist ning esemete kuju). · Suhtlevad teineteisega eriliste liigutuste, nn tantsu abil
1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liiguvad ja võivad haarata toitu.
Kalamaimude jaoks kasvatatud Enchytraeus albidus. Okasmetsas ja rabas (happelises keskkonnas) Cognettia sphagnetorum. Veekogude põhjas vahel Marionina riparia, Cognettia glandulosa, Mesenchytraeus armatus jt. mudatuplased (Tubificidae): ehitus: enamasti roosad (hemoglobiin veres). Tihti seljapoolel juusharjaseid; eluviis: Veekogude põhjasettes, Söövad setet, seedides baktereid. Hingavad kehapinna ja pärasoolega, vahel saba vees vibutades. Mõned taluvad hapnikupuudust ja reostust. Sigimine enamasti suguline. Näited: Eestis kümneid liike. Tüüpliik harilik mudatupp (Tubifex tubifex). Järvedes eriti: harilik pehmetupp (Potamothrix hammoniensis); jõgedes harilik järvetupp (Limnodrilus hoffmeisteri). klaasliimuklased (Naididae): ehitus: Harjased nagu mudatuplastel, kuid selgmised algavad tihti veidi tagapool kui II. Paratoomia. Suguavad ja vöö ettepoole nihkunud, enamasti VI. Eluviis: Veetaimedel ja sette pinnal. Mõned ujuvad, mõnel on silmad. Söövad vetikaid ja detriiti
enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6 bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude eest on röövikud paremini kaitstud. Taimedest röövikutesse talletatud erilised ained iridoidid muudavad nad lindudele kibedaks ja vastumeelseks. See, et mosaiikliblikad munevad ühte kohta väga palju mune, on ühest küljest hea, sest nii on vaenlastel neid
võrsekärbse kahjustustega. Orasheinal on suve jooksul kaks pahkingerja põlvkonda, teraviljadel ainult üks. Kahjustusi on avastatud ka Eestiga piirnevatel Venemaa aladel, Lätis ja Leedus. Vanad orasheinaga umbrohtunud heinasiilud soodustavad nematoodi levimist. Saastunud söötide ülesharimisel ei tohi seal mitme aasta jooksul taliteravilja kasvatada. Ka põlluservad tuleb hoida umbrohuvabad. Õigeaegse sügiskülvi puhul augusti lõpust kuni septembri alguseni on suur osa vastseid veel orasheina juurtel pahkadena, mullas leidub neid suhteliselt vähe. Levimist soodustab liigniiskus, oluline on pinnavee ärajuhtimine. 7 Ingerjate hulka kuulub ka ainus juureparasiit juure-pahkingerjas (Subanguina radicicola), kes on Eestis laialt levinud nurmikatel ja teistel kõrrelistel heintaimedel. Selle
Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud. Küll aga on sarved olulised turniirirelvad, et tõestade teistele sokkudele oma üleolekut. Kasvavatel karvastel sarvedel on veel üks roll täita:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
