10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-31
Kuupäev, millal dokument üles laeti
6 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
mariliis tisler
Õppematerjali autor
Eesti keskaeg Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Üldiselt loetakse Eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227 (Saaremaa vallutamine ristisõdijate poolt, mida loetakse Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks) ja 1558 (Liivi sõja algus). Keskaja lõppdaatumiks on sageli loetud aga ka 1561. või 1562. aastat, kui Vana-Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus. See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja ühiskondlikud protsessid ei pruugi sellega aga niivõrd täpselt ühtida. Ühtlasi on Eesti keskaeg
vabadusvõitluse lõpust 1227. aastal Liivi sõjani 1558. aastal. Sel ajal toimus kiire linnade areng, mille tulemusena muutusid hästi kindlustatud linnad kaubandus-, käsitöö- ja kultuurikeskusteks. Tekkisid esimesed linnad, mis arenesid väga kõvasti ning kiiresti. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Ka praegusel 21. saj. on need linnad säilinud, Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on nendest suurimad.
Neil polnud tavalise adratalupoja kohustusi. Vabatalupoeg oli keskaegses Eestis üks talupoegade sotsiaalsetest kategooriatest. Vabatalupoeg maksis rahamaksu ning ta majanduslik seisund võis varieeruda olenevalt sellest, kui paljudest kohustustest ta end rahaga vabaks oli ostnud. Tavaliselt polnud vabatalupojad isiklikult vabad, kuid nende seisund oli siiski parem kui adratalupoegadel, kellel oli igasuguseid kohustusi, sealhulgas teotöö. Et teotöö osakaal keskaja jooksul suurenes, siis hakkasid vabatalupojad 16. sajandi keskpaiku kaduma.
Rahvastikust oli kõikides linnades ülekaal eestlastel, kuid linnaelanike ülemkihi moodustasid sakslased. Tallinnas elanike hulgas ka soomlasi ja rootslasi, Narvas venelasi. Raad-- linna võimuorgan. Koosnes raehärradest ja juhatuse moodustasid bürgermeistrid. Ülesanneteks Linna sissetulekute, heakorra eest hoolitsemine, kaubanduse ja käsitöö soodustamine, linna huvide kaitsmine, kodanike julgeoleku eest hoolitsemine, kirikute ja koolide eest hoolitsemine, vaestehoolekanne. Raad oli ka linnas kõrgeimaks kohtuvõimuks. Riietuda tuli rangelt vastavalt seisusele. Raekoda-- linna tähtsaim ühiskondlik hoone. Sündik-- rae koosseisu olev hästi seadusi tundev jurist. Linnafoogt-- esindas rae juures maahärrat. Tsunftid ja gildid-- keskaegse linnakodanike seisulikud ja ametialased ühendused. Põhikiri oli skraa. Ühendasid peamiselt kaupmehi (Suurgild tuntum) ja käsitöölisi (Kanuti ja Oleviste gild). Gilde juhtisid oldermannid, tsunfte aga meistrid. (loe lisaks ka
sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Ka praegusel 21. saj. on need linnad säilinud, Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on nendest suurimad.
oruajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõsinike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada ning oma ma peale tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Sellest kujunes keskajal välja vanasõna: ,,Linna õhk teeb vabaks". Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Linnakodanikus saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikuraamatusse
küladega. Tihtipeale oli eeslinn linnamüürist väljaspool. Kõik elamiseks vajaliku said linlased turgudelt, kus talupojad müüsid oma saaki ja käsitöölised oma valmistatud asju. Seega linn sõltus osaliselt ka talupoegadest, kes elasid linna läheduses. Linn oli oluliselt turvalisem kui maapiirkond. Erinevalt maapiirkonnast oli linnal linnamüürid müüridel valvavate sõduritega ning linnal oli võimalik öö saabudes sulgeda väravad. Tänu linnamüüridele ei olnud vaja linnas karta rüüstajaid ja röövleid. Linna kuritegude vähendamiseks oli linnal piisavalt ressursse vaeste abistamiseks ja puuetega inimeste eest hoolitsemiseks. Linnas ei olnud vaja karta näljasurma ning ka töötuse ja viletsuse perioodil oli seal võimalik hinge sees hoida. Kuigi linnas elati pead- jalad koos oli maapiirkonnas aga ohtlikum elada ning seal võis tabada inimesi näljasurm või röövlid ja rüüstajad, mistõttu paljud talupojad suundusid linnadesse elama.
Rae otsuse järel anti kodanikuvanne. Linnakodaniku õigused ja kohustused olenesid tema tööalast ja varanduslikust seisundist. Peamised seisuslikud rühmad olid raeliikmed, kaupmehed ja käsitöölised. Linnaelu polnud kerge ei suurtele ega väikestele. Toit oli kallis, üürid kõrged ja kõigile ei jätkunud tööd. Oma meelerahuks soovisid vanemad, et nende lapsed võimalikult ruttu mingi ameti selgeks õpiksid. Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, mis elanike arvu poolest andsid isegi tänapäeva linnade mõõdu välja. Veneetsias ja Firenzes oli näiteks 120 000, Pariisis 80 000 elanikkul Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Näiteks Saksa-Rooma kesririigis oli üle 200 linna vaid 2000-10 000 elanikuga. Vaeste ja haigete jaoks olid mõeldud hospitalid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid