LUULE Kirjanduslikud zanrid kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate klassifitseerimisvõimaluste hulka. Kasutades silmatorkavaid tunnuseid jaotatakse kirjanduslik materjal rühmadesse, mida on võimalik kirjeldada. Zanr on kogumõiste ja võimaldab süstematiseerimist. Mõneti sarnaneb zanrite süsteem Carl Linné süsteemiga looduse klassifitseerimisel. Samas on zanrid kirjandusliku kommunikatsiooni organisatsioonivormid, millesse on ladestunud spetsiifilised kogemused maailmast. Igal zanril on oma traditsioon, mida tuleb sellesse zanrisse kuuluvate tekstide tõlgendamisel arvestada. Nad viitavad teatud taustsüsteemile (nt ajalooline kontekst, kasutusviis jms) ja võimaldavad teadmisi struktureerida. Kirjanduslikud zanrid kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate klassifitseerimisvõimaluste hulka. Kasutades silmatorkavaid tunnuseid jaotatakse kirjanduslik materjal rühmadesse, mida on võimalik kirjeldada.
Tema oopereid (eelkõige "Orpheust" ja "Poppaea kroonimist") mängitakse taas mitmete maade ooperiteatrites ning nad vaimustavad publikut neis peituvate eetiliste probleemide sügavuse, humanismi ning oma tänapäevaliku kõlaga. 17. sajandi keskpaiku oli ooper juba leidnud kindla koha muude kunstiliikide hulgas. Tema õitseng sai alguse Veneetsias. Piisab, kui öelda, et sajandi lõpul oli tolles150 tuhande elanikuga linnas 16 ooperiteatrit. Esialgu oli tollel uuel zanril mitmeid nimetusi: muusikaline jutustus, lauludraama, muusikaline draama, draama muusikaga. Lõpuks tekkis nimetus OOPER- sõna, millel pole midagi tegemist muusikaga ega teatriga (it. k. opera- töö, teos). Algul oli kasutusel ka sõnaühend opera musica, s. o. muusikateos. Hiljem jäi sellest järele üksnes opera. Tänu Monteverdile tekkis Veneetsias oma ooperikoolkond. Samasugused ooperikoolkonnad tekkisid ka teistes Itaalia linnades. Nt
keelpillikvartett harilikult sonaaditsükli vormis), samuti seda esitav ansambel (näit. keelpillikvartett: 2 viiulit, vioola ja tsello). libreto muusikalise lavateose (näit. ooper, operett, muusikal) tekst või (balleti puhul) stsenaarium. ooper muusikaline lavateos, mis põhineb teksti, vokaal- ja instrumentaalmuusika ning näite- ja kujutava kunsti sünteesil. Tekkis 16./17. sajandi vahetusel Itaalias (it keeles 'opera' töö, teos). Esialgu oli tollel uuel zanril mitmeid nimetusi: muusikaline jutustus, lauludraama, muusikaline draama, draama muusikaga. Ooper on muusikaline lavateos, kus tegelased oma mõtteid ja tundeid väljendavad lauldes sümfoonia orkestri saatel. Üksiku tegelase laulu nim sooloks, kooslaulu ansambliks või kooriks. operett kerge sisuga muusikaline lavateos, milles kõneldav tekst vaheldub laulu ja tantsuga. orkestratsioon seade orkestrile. pas de deux (loe: paa dö döö) balletis tants kahele, tavaliselt mees- ja
Tema oopereid (eelkõige "Orpheust" ja "Poppaea kroonimist") mängitakse taas mitmete maade ooperiteatrites ning nad vaimustavad publikut neis peituvate eetiliste probleemide sügavuse, humanismi ning oma tänapäevaliku kõlaga. 17. sajandi keskpaiku oli ooper juba leidnud kindla koha muude kunstiliikide hulgas. Tema õitseng sai alguse Veneetsias. Piisab, kui öelda, et sajandi lõpul oli tolles150 tuhande elanikuga linnas 16 ooperiteatrit. Esialgu oli tollel uuel zanril mitmeid nimetusi: muus.line jutustus, lauludraama, muus.line draama, draama muus.ga. Lõpuks tekkis nimetus OOPER- sõna, millel pole midagi tegemist muus.ga ega teatriga (it. k. opera- töö, teos). Algul oli kasutusel ka sõnaühend opera musica, s. o. muus.teos. Hiljem jäi sellest järele üksnes opera. Tänu Monteverdile tekkis Veneetsias oma ooperikoolkond. Samasugused ooperikoolkonnad tekkisid ka teistes Itaalia linnades. Nt. Napolis, mis oli kuulus oma olustikumuus
Juan, Misantroop, Ihnus, Õpetatud naised, Ebahaige. Ta peegeldas oma kaasaja Prantsusmaa elu ja kombeid elavamalt ja värvikamalt, kui ükski tollane näitekirjanik. Boileau, luulekunst- (1636-1711),,Luulekunst". kehtestas 17 saj Prantsusmaal poeetika seadused. Normatiivne poeetika. üldised reeglid: peab hoiduma kõigest, mis ei ole tõepärane, tegevuse, aja ja koha ühtsuse reegel(1 lugu,1 ööpäeva pikkune,koht sama). Tõepärasuse nõu karakterite valikul, igal zanril on oma kangelane. Epopöa ja tragöödia aineks on ajalooline või mütoloogiline pärimus, kuid mitte kristlik. Komöödia: mitmekesised inimkarakterid, koomiline, kuid arukas.Eeskujuks tuleb pidada homerose sõnaseadmist(lopsakas,rikas,terviklik,üldises harmoonias) Luulekunst: kriitikat võib jagada ainult inimene, kellel on selleks õigust, kadedusest tuleb hoiduda, tuleb olla õilis.B annab luuletajatele nõu,et poeedile kuulub maailmas tähtis roll ja ta on võimeline
sajandi Prantsusmaal poeetika seadused, mis läksid tal korda ainult tänu tema andele, maitsele ja autriteedile. Tema põhimõtteid hakati hiljem nimetama normatiivseks poeetikaks. Oli satiiride meister. ,,Normatiivse poeetika" iseloomustus: kehtestatud normid, mida toetavad mõistus ja peen, haritud maitse. Tragöödia ja eepiline poeem kuuluvad ,,kõrgete" zanride hulka. Kolme ühtsuse reegel: tegevuse, koha ja aja ühtsus. Tuleb järgida tõepärasuse nõuet. Igal zanril on oma kangelane. Eeskujuks tuleb pidada Homerost. Inpiratsioon+töö+mõtisklus=edu. Epopöa ja tragöödia aineks on fantaasiaga täiendatud ajalooline või mütoloogiline pärimus, kuid mitte kristlik. Ilma fantaasiata jääb luule kiretuks. Boileau suhtumine Moliér'i: Boileau arvas, et Moliére teeb sajandi kuulsaks, kuid samas tea eitas madalat farslikku alget... Moliére'i elulugu: * Pärisnimi: Jean-Baptiste Poquelis * Kuninga tapetsiiri poeg
Julius Caesar Scaligeri poetis libri septem, palju materjali, toetub antiikautoritele, erilise originaalsuseta. Luuletaja on looja! 23.Mis on klassika? Klassikaks nimetatakse antiikkirjandust või teatud rahvuskirjanduse kõrgperioodi. Klassikaline väljendab kõrget väärtushinnangut, võib olla midagi, mis on püsiv. 24.Mis on zanrid? Milleks neid vaja on? Kirjanduslik materjal jaotatakse teatud silmatorkavate tunnuste järgi kirjeldatavatesse rühmadesse - zanritesse. Samas on igal zanril oma traditsioon - ajalugu, taustsüsteem, mis võimaldavad teadmisi struktureerida. 25.Mida mõistetakse luule all? Mille poolest luule erinev näidenditest ja eepikast? Tavaliselt defineeritakse seda vastandades eepikale ja dramaatikale. See on poeedi elamuste subjektiivne kujutus lüürilise eneseväljenduse vormis. 26.Milliseid lüürilise teksti tunnuseid Te oskate nimetada? Värsivorm, riim, meetrikat,
Tema oopereid (eelkõige "Orpheust" ja "Poppaea kroonimist") mängitakse taas mitmete maade ooperiteatrites ning nad vaimustavad publikut neis peituvate eetiliste probleemide sügavuse, humanismi ning oma tänapäevaliku kõlaga. 17. sajandi keskpaiku oli ooper juba leidnud kindla koha muude kunstiliikide hulgas. Tema õitseng sai alguse Veneetsias. Piisab, kui öelda, et sajandi lõpul oli tolles150 tuhande elanikuga linnas 16 ooperiteatrit. Esialgu oli tollel uuel zanril mitmeid nimetusi: muus.line jutustus, lauludraama, muus.line draama, draama muus.ga. Lõpuks tekkis nimetus OOPER- sõna, millel pole midagi tegemist muus.ga ega teatriga (it. k. opera- töö, teos). Algul oli kasutusel ka sõnaühend opera musica, s. o. muus.teos. Hiljem jäi sellest järele üksnes opera. Tänu Monteverdile tekkis Veneetsias oma ooperikoolkond. Samasugused ooperikoolkonnad tekkisid ka teistes Itaalia linnades. Nt. Napolis, mis oli kuulus oma olustikumuus.
Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ). Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu. Jutustaja vahendab kuulajale või lugejale toimuvaid, enamasti juba minevikus toimunud sündmusi. Teose aluseks
annaabi.ee 
