Ja onu Vootele oli halastamatu õpetaja. /---/ ,,Need lihtsalt tuleb ära õppida!" teatas ta lühidalt ning sundis mind ikka ja jälle kordama kõige keerukamaid sisinaid, nii et mu keel valutas õhtuti, nagu oleks keegi seda päev otsa väänanud. Kui siis tuli veel ema oma põdrakintsudega, raputasin ma ehmunult pead üksnes kujutlus, et mu vaene keel peab kõigile päevastele vintsutustele lisaks ka mäluma ja neelama, täitis mu suu jubeda valuga. Ema oli meeleheitel ja palus onu Vootelet, et ta mind vähem kurnaks ning õpetaks esialgu üksnes kõige kergemaid sisinaid, kuid onu Vootele polnud nõus. ,,Ei, Linda," ütles ta mu emale. ,,Ma õpetan Leemetile ussisõnad nii selgeks, et ta ise ka enam aru ei saa, kas on inimene või uss. Praegu tunnen üksnes mina seda keelt nii, nagu meie rahvas seda aegade hämarusest saadik on tundnud ja tundma peab, ning kui mina ükskord suren, siis on Leemet see, kes ussisõnadel päriselt ununeda ei lase. Ehk õnnestub temalgi
Hiietark pidas järvehaldjaks täid, kes ujuma läks. Hiietark tahtis Leemeti hunte ohvriteks selle teo eest. 8.Leemet jooksis koju. Salme halvustas Pirret ja Rääki. Ema kartis, et Salme läheb sama teed karuga sahmerdades, kui mõmmiku nimi tal üle huulte lipsas. Hiietark ootas Leemetit huntidega keskööks. Ema oli ühe korraga nõutu nende uudiste peale. Onu Vootele tuli neid rahustama. Hiietark vihastas, et hunte kaasa ei võetud. Vootele hammustan Hiietarka, sest ta hakkas Vootelet ähvardama. Nad läksid koju. 9.Hiietark väitis, et viskas 1000 nirki järve, et järvehaldjat lepitada. Tambet üritas nooruses Leemeti emale muljet avaldada puuotsast toodud meekärjega. Naised käisid täiskuuöödel vihtlemas, et kauem elada. Hiie läks sinna samuti esimest korda. Poisid olid põnevil paljaste naiste nägemisest. Kuuvalguse saunaks nimetati seda. Vihtlejaid oli paarkümmend. Karu oli samuti naisi vahtima läinud eriti Salmet. 10
Tsitaat: ,,Ma ei kavatse ju siia saarele surra! Mul on kindel plaan raudmeestele veel kibe lahing anda. Langen neile taevast pähe nagu välk ja kolgin neil ajud välja. Ah nemad raiuvad mul jalad otsast ja viskavad merre! Mingu perse, selliste lapsetempudega nad minust küll lahti ei saa. Mina ei anna kunagi alla!" Leemet võrdles ennast pidevalt onu Vootele ja vanaisaga ning pidas end nendest nõrgemaks. Tsitaat: "Mingis mõttes meeutas ta mulle onu Vootelet, ehkki muidugi palju metsikumal kujul. Nad olid tehtud ühest ja samast puust, ainult et onu Vootele oli selle puu sile ning tugev tüvi, mida torm siiski võib murda, samal ajal kui vanaisa sarnanes sügavalt maa alt välja tiritud jämeda ning vintske juurikaga, mille pooleksväänamine pole jõukohane isegi karule. Ja mina - mina olin selle puu latv, tuules painduv ning habras. Ma olin tipp, kus oksad muutusid nii peeneks, et ei kandnud enam isegi väikest lehelindu
Leemet on küllaltki emotsionaalne karakter. Ta on sõbralik ja heasüdamlik, ei pea kedagi kellestki paremaks, kuid ta ei salli lollust. Ta on ehe ebauskliku inimese näide. Ta on 4 küllaltki enesekindel, alati avatud uutele seiklustele. Leemetit võiks seostada tüüpilise tänapäeva mõtleva inimesega, kes ei pea lugu jumalast ega muudest teda mitte puudutavatest asjadest. Kogu teose vältel püsib Leemeti olemus samana, selles võib ilmselt tänada onu Vootelet, kes on tema maailmavaate kujundanud ning õpetanud talle erinevaid tõekspidamisi. 39. Vootele 40. Leemeti onu. Ta on kindlate tõekspidamiste ja maailmavaatega. Ei usu haldjatesse ega jumalatesse. Ta on sümpaatne ja arukas. On oma tõekpidamised pärinud oma isalt, Leemeti vanaisalt, Tölbilt, kes oli tulihingeline metsaelanik ning välismaailma uue maailma vihkaja.Onu Vootele pärandas Leemetile ussisõnade oskuse. Seejärel suri
peakangelast, kelle elu kõige õnnelikum hetk on tema pulm hiiesalus, mis äsja on liha küpsetamiseks maha raiutud ja põletatud ning kelle lootustele on antud luhtuda kahel korral, kummagi (eba)usu poolt käivitatud vägivallas, kui ta langeb esmalt Tambeti ja Ülgase hiiekoerte ning seejärel kristlike talupoegade poolt korraldatud tõelise nõiasabati ohvriks. Koos oma lähikondlastega esindab ta aga seda tervet mõistust, mis paneb onu Vootelet alatasa Ülgasega vaidlema: "On hoopis põnevam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale ette kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes muidu lihtsalt koerusest oksi murraks ning puid vigastaks. Aga me ei saa nende vanade lugude pärast lolliks minna ja hakata hunte noaga tükeldama". Seades selle justkui eelreligioosse maailma oma ideaaliks, saab "Ussisõnadest" suuresti just ateistlik kirjavara.
kuniks onu Vootele meeletult läkastama hakkas ja lämbus surnuks, Leemet püüdis teda päästa, kuid asjatult, selle käigus murdis ta ka oma käeluu - keldris, kuhu sööma mindi, oli pime peale seda, kui Leemet onu redelist üles värske õhu kätte vedada püüdis ja koos temaga alla sadas ja luuk kinni läks, ta vajus nuttes ja valudes magama, sest teadis, et keegi teda päästma tulla ei saa, ärgates ei tajunud ta aega, ta nuttis ja leinas Vootelet, sõi põdraliha ja kartis ühtlasi onu laipa, mis temaga koos keldris kusagil lesis - Leemet vajus uuesti magama ja kui ta jälle ärkas otsustas ta proovida keldrist välja saada, kuid see ei õnnestunud, sest isegi kahe käega oli tal seda raske teha olnud, nüüd aga 1 käe ja peaga oli see võimatu, ta kukkus redeli astmelt ja kaotas teadvuse, kui taas ärkas, otsis liha ja sõi, põrkas kokku ka Vootele laibaga, mis oli nüüd ebameeldivalt haisema hakanud, enam ta
annaabi.ee 
