1223. aasta 29.jaanuari pühapäeval missa ajal tapeti linnuse õuel ja osalt vangistati krirkusse kogunenud rüütlid ja kaupmehed.Algas eestalste üleüldine uus võitlus saksalsyte vastu, mille põhjused tulenesid Taani ja saksa läbirääkimistest Eestimaa halduse üle. Viljandi linn sai tekkida pärast 1224.aastat, mil asuti kivilinnuse rajamisele varasema puidust muinaslinnuse asemele.Selleks andis käsu Mõõgavendade ordu meister Volquin . Võimalik, et linnuse rajamine oli kavandatud osana linnuse kaitserajatisest. Arvatakse, et Viljandi sai linnaõiguse 13. sajandi keskel,Õiguste kinnitamisürik on säilinud 1283.aastast(Hamburgi.Riia linnaõigused). 14.sajandist kuulus Viljandi ka Hansa liitu. Keskaegne linna paiknes linnusest põhja pool, sellest ümber ehitatuna säilinud ainult Jaani kirik(endine kloostrikirik) Linna purunes korduvalt Liivi sõjas (1558-1583) ja Poola-Rootsi sõdades (1600-1622/23), mille
lükkasid vallikraavini. Linnuse kaitsjad ja ammukütid tõrjusid piirajaid ning ehitasid kiviheitemasinaid ning kaitsesid end vapralt. 1223. aasta 15. augustil loovutatakse Viljandi linnus rahulepinguga Mõõgavendade ordule. Kaitsjad olid sunnitud rahu tegema nälja, janu ja linnuses puhkenud katku tõttu pärast kahenädalast võitlust ja nad lahkusid linnusest täies relvastuses. 1224. aastal andis Mõõgavendade ordu meister Volquin käsu orduvendadele Viljandi linnust tugevasti kindlustada. Viljandi ordulinnuse ehitamine ja ümberehitamine ning kindlustamine kestis Liivi ordu poolt vaheaegadega üle 300 aasta. 1225. aasta sügisel ja 1226. aasta jaanuaris külastas Viljandit paavsti legaat Modena Wilhelm. Preester Henrik märkis oma kirjutises, et Viljandi linnus oli tugevasti kindlustatud. Viljandi linnuse omandamisega, esialgu veel lepingulistes suhetes eestlastega, oli Mõõgavendade
olid elukutselised sõjamehed. Vaenlastel oli alati võimalus täiendust saada, kuid eestlasest malevlased said ükskord otsa 6. Mis sai ristisõdijate plaanist vallutada ristisõja järel ka Novgorod ja Leedu alad? Jäälahingus peatasid Vene väed Aleksander Nevski juhtimisel ristirüütlite edasitungi itta. 22. septembril 1236, milles leedulased (koos semgalitega) lõid hävitavalt Leedust rüüsteretkelt naasvat Mõõgavendade Ordu väge; surma sai ka ordumeister Volquin. Seejärel liideti Mõõgavendade ordu riismed Saksa orduga ning moodustus selle Liivimaa haru ehk Liivi ordu. 7. Kuidas jagati Eestimaa võõrvallutajate vahel pärast Muistse Vabadusvõitluse lõppu? (mis osadeks) 1. Põhja-Eesti – Taani võim (Eestimaa hertsogkond) 2. Lääne-Eestis – Saare Lääne piiskopkond algse keskusena Vana- Pärnus , hiljem Haapsalu 3. Ida-Eestis – Tartu piiskopkond 4. Kesk- ja Lõuna-Eesti – Saksa Ordu – oli peamine jõud ja otsustaja kogu
1223. aasta 15. augustil loovutatakse Viljandi linnus rahulepinguga Mõõgavendade ordule. Kaitsjad olid sunnitud rahu tegema nälja, janu ja linnuses puhkenud katku tõttu pärast kahenädalast võitlust ja nad lahkusid linnusest täies relvastuses. Pikk sõda verivaenlasega oli lõppenud, rahu oli sõlmitud, ees ootasid uued lahingud põlisvaenlaste, leedukate ja venelaste vastu. 1224. aastal andis Mõõgavendade ordu meister Volquin käsu orduvendadele Viljandi linnust tugevasti kindlustada. Viljandi ordulinnuse ehitamine ja ümberehitamine ning kindlustamine kestis Liivi ordu poolt vaheaegadega üle 300 aasta. 1225. aasta sügisel ja 1226. aasta jaanuaris külastas Viljandit paavsti legaat Modena Wilhelm. Preester Henrik märkis oma kirjutises, et Viljandi linnus oli tugevasti kindlustatud. Kui paavsti legaat Modena Wilhelm külastas Eestimaad 1225/26. aastal, peatus ta
Eestlaste ja venelaste vahel hakkas kujunema sõjaline liit, millele aitas kaasa ka see, et sakslased olid oma edasitungil ohustamas ka Vene alasid. 1217.a. veebruaris asus Novgorodist suurem vägi Eesti poole teele, Pihkvas liitus sellega sealne vürst. Eestis kutsusid saadikud rahvast Otepääd vallutama. Saarlased, harjulased ja sakalased koos venelastega asusid linnust piirama. Kokku oli mehi umbes 20 000. Ka sakslastele tuli Riiast abi - ordumeister Volquin oma väega. Linnuse piiramine kestis üle 17 päeva, mille järel sõlmiti rahu: sakslastel lubati lahkuda, tingimusel, et vabastataks kogu Ugandi ja Sakala. 14. Madisepäeva lahing 27. sept. 1217. Lembitu tähtsus muistses vabadusvõitluses. Pärast sakslaste lüüasaamist Otepääl palus piiskop Albert Sakalast ja Novgorodist rahu. Kohest vastus saamata sõitis ta saksamaale abi paluma. Samal ajal valmistusid ka eestlased Lembitu linnuse lahedal (u
külasid. Sõjakäik Harjumaale Suve algul Lateraani kirikukogult naasnud Riia ja Eestimaa piiskopid sõlmisid kokkuleppe orduga Eestimaa jagamise osas. Lepet mainiv Läti Henrik selle sisu aga ei tutvusta põhjendusega, et see ei jäänud kehtima. On oletatud, et Alberti- meelne kroonik on tahtnud midagi ebameeldivat varjata, nt Riia piiskopi väljajäämist Eestimaa alade jagamisest. Sellele võib osutada järgnev sõjakäik Harjumaale, mille eesotsas oli ordumeister Volquin ja kus Riia piiskopi väeüksuse juhina oli kaasas Eestimaa piiskop Theoderich. Lisaks osalesid retkel ristisõdijad, riialased, liivlased ja latgalid. Juba ristitud Sakalast läbi minnes kutsuti sealsed ülikud enda juurde ja võeti teejuhtidena kaasa. Harjumaal jaotati vägi erinevate kihelkondade vahel ja asuti rüüstama. Kogunemiskohana kasutati maakonna keskel olevat Lohu (Lone) küla. Rüüsteretke lõpuosa kristlaste jaoks enam nii edukas ei olnud, neljandal päeval
osalt ka ristiusuliste valitsuse maksvust ning püsivust tuleb järgnevate aastakümnete, õigemini järgneva aastasaja kohta tublisti piirata ja ajuti isegi eitada. Rahu, millest Läti Hindrek ülistavalt rääkis, ei olnud sugugi püsiv, ristiusuliste valitsus sugugi veel kindel. Missugune sakslaste valitsus näit. Saaremaa suhtes ka pärast suurt 1227. a. sõjakäiku oli, näeme sellest, et lüübeklased saarlastele kirjutasid, abi paludes taanlaste vastu. Piiskopp Albert, ordumeister Volquin, Riia kodanikud ja teised sakslased Liivimaal teatavad selsamal 1227. a. lüübeklastele rõõmuga, et saarlased nende kirja on sõbralikult vastu võtnud, on lubanud abi anda ja piiskopi, ordu ning teistega üheskoos sõda pidada ja rahu teha, kõiges nende käskusid kuulda võttes (Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch, lühendatult U. B. 98). Tähendab, saarlasi peavad sakslased siin ometigi peaaegu enam kui liitlasi kui allaheidetuid arvestama.
maadest ja ordu pidi tagastama Toompea lahingus langenute vara ning vangide lunaraha. Saule lahing- Põhiline sõjatanner paiknes Liivimaa lõunaosas. 1236. aastal saabus Riiga suur hulk ristisõdijaid. Kohal olid mõõgavenade ordu, Liivimaa põlisrahvad ning abivägi Pihkvast. Kristlaste vägi läks rüüstama Leedumaad. Tagasiteel 22. septembril 1236. aastal langes Saules ohvriks zemaitide ja zemgalite rünnakule. Langes ordumeister Volquin ja 48 orduvenda (50% liikmetest). See sai ärgituseks saarlaste vastuhakule aastail 1236-1241. Mõõgavendade ordu liitmine Saksa orduga- Peale Saule lahingut toimusid läbirääkimised mõõgavendade ordu ja Saksa ordu vahel. 1237. aastal kinnitas paavst ordude ühendamise ja kuulutati ühinemise välja Marburgis. Edaspidi ordu sai tuntuks kui Saksa ordu Liivimaa haru. Stensby leping- 7. juunil 1238. aastal jõuti kokkuleppele ja sõlmiti Stensbys leping Saksa ordu ja Taani kuninga vahel
annaabi.ee 
