(bakter võtab agrobakterid viiakse ühisele plasmiide endasse ümbritsevast kasvusöötmele,4. Agrobakteri kkst saab viia teistesse plasmiid tungib taimerakku ja bakteritesse). võõrgeen siirdub kromosoomi. DNApüssiga taimerakku Agrobakteriga 1.agrobakteri tulistatakse kulla või plasmiidi sisestatakse geen, volframiosakesi, mille peale on 2.bakter paljuneb, 3. eelnevalt seotud võõras DNA. meristeemsed taimerakud ja Transgeenne organism organism, kelle genoomi on agrobakterid viiakse ühisele siirdatud võõrliigi geene, mis kasvusöötmele,4. Agrobakteri organismis avalduvad ja plasmiid tungib taimerakku ja päranduvad järglastele. võõrgeen siirdub kromosoomi.
taimesortide, ehk ka loomatõugude, üldnimi. Üks võimalus on kasutada bakterite abi. Mullas elav agrobakter, mis põhjustab taimedes kasvajalisi muutusi, suudab viia ühe osa oma DNA-st taimerakku ja sisestada see taime pärilikkuse ainesse. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi selle bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõr-DNA vastu võtnud, lisatakse siirdatavale geenile ka antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus DNA rakus tööle lülituks ning soovitud
mitmel viisil. Üks võimalus on kasutada bakterite abi. Mullas elav agrobakter, mis põhjustab taimedes kasvajalisi muutusi, suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkuse ainesse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi selle bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist õnnestub võõr-DNAsiirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on sageli osutunud tavakultuuridest ebastabiilsemaks. Sagedamini esineb tundlikkust haiguste, põua,
· Reproduktiivne kloonimine- indiviidide vegatatiivne paljundamine · Terapeutiline kloonimine- embrüonaalsete tüvirakude kasutamine rakuteraapias · Geenivektor- sisaldab siirdatavat geeni (geenivektorite loomisel kasutatakse bakterite plasmiide) · Genoomipank e. DNA pank- bakterites ja pärmseentes kloonitud DNA fragmendid · DNA püss- geenide siirdamiseks loodud. Sellega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla või volframiosakesi, mille peale on eelnevalt seotud võõras DNA (GMO-de loomine) · Markertunnus- geenisiirde õnnestumise tuvastamiseks (nt jaanimardika geen, mis paneb helendama) · Kimäär- keha koosneb erineva geneetilise päritoluga rakkudest · Geeniteraapia- normaalselt talitleva geeni siirdamine haige koe rakkudesse. Mõningatel juhtudel seisneb ravi mutantse geeni avaldumise blokeerimises.
Neid võib saada mitmel viisil. Esimene võimalus on kasutada bakterid. Mullas elav agrobakter suudab viia ühe osa oma DNAst täiesti normaalse loodusliku protsessi käigus rakku. Asendates agrobakteri geenid meie poolt soovitutega, saamegi võimaluse selle bakteri abil viia võõrad geenid pärilikuainesse. Teine meetod, mis on laialt kasutatud, võiks nimetada GNA püssiks. Selle abil võib taimerakku tulistada väikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu oli ennem seotatud võõras DNA. Raku sees võõras DNA tuleb välja ja liitub raku pärilikkuse ainesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, lisatakse sisestatavale geenile nt ka antibiootikumiresistentne markergeen (märgistusgeen). Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. 2. GM PÕLLUKULTUURID 2.1
On võimalik kasutada kas bakterite abi või siis nn DNA-püssi. Esimese puhul on tegemist mullas elava bakteriga agrobakteriga ning see põhjustab taimedes kasvajalisi muutusi. Ta suudab viia taimerakku osa oma DNA-st ja sisestada see pärilikkuse ainesse. Asendades agrobakterites looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. DNA-püssi puhul taimerakku tulistatakse pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Jõudnud raku sisse võõr-DNA tuleb see metalliosakeselt lahti ja tungib rakutuumas pärilikkuse ainesse. (Eestimaa Looduse Fond 2006.) Selleks, et sisestatud DNA rakus funktsioneerima hakaks ja soovitud tunnus avalduks, on vaja promootorit. See on DNA osake, mis sageli võetakse viirustelt. Promootor lülitub sisse kohas, mis on sellele kõige vastuvõtlikum. Muundkultuurid on tihti ebastabiilsed
Mullas elav agrobakter, mis põhjustab taimedes kasvajalisi muutusi, suudab viia ühe osa oma DNA-st taimerakku ja sisestada see taime pärilikkuse ainesse. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi selle bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. (Ehrlich, et al., 2006, lk 5-6) Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõr-DNA vastu võtnud, lisatakse siirdatavale geenile ka antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud
annaabi.ee 
