kirikud (Aleksandri ja Kaarli) on pühendatud ilmalikule valitsejatele. Tavaliselt pühendatakse kirikuid kas mõnele ususündmusele või mõnele isikule Piiblist. Tallinna Kaarli kirik on pühendatud Rootsi kuningas Karl XI. Narva Aleksandri kirik on pühendatud vene tsaar Aleksander II-le. Peasaalis pea kohal keskel laes on laerosett, kus peal on kolm lõvi. Kolm lõvi tähendavad vappi Eestimaa Kubermangu vappi. Laest veidi madalamal asetseb vitraazakende ring. Need aknad mõnikord leegitsevad (kui on sobiv ilm). Keskel on Jeesus, seal on tähed alfa ja oomega, vasakul Neitsi-Maarja, pealt võib lugeda välja nii Maria kui Narva. Ja paremal on Ristija- Johannes. Muidugi on peasaalis ka altar. Altaril on Jeesus ristil ehk krutsifiks. Risti all on tekst ja see on ainus luterlik kirik, kus lisaks eesti keelele on ka vene keelne tekst. Küünlajalad on algsed, aga taastatud. Altarisse on paigaldatud karbike mulda Ketsemani aiast.
hakati rohkem tegema tahvelmaale. Suured aknad aga soodustasid vitraazi viljelemist. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest, omavahel ühendasid neid tinaribad, mis langesid kokku kujutiste piirjoontega. Ainult väiksemad detailid kanti värvidega klaasile. Klaaside värvid olid kirkad ning tänu aknaid läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis fantastiline, lausa imepärane valgus. Siiski polnud vitraazakende peaülesanne mitte kirikute kaunistamine, vaid neid oli võimalik "lugeda" nagu religiooseid jutustusi. Kauneimad vitraazaknad on Chartres`i katedraalis ning Pariisis kuninglikus kabelis Sainte- Chapelle`is. Itaalia kirikutes aga, kus olid väiksed aknad, olid au sees rohkem tahvel- ja seinamaalid. Sajandeid hiljem järgnes gooti stiilile veel pseudogooti periood. Kõige varem, juba 18. sajandi alguses algas pseudogootika vaimustus Inglismaal. 19. sajandi II
Värvid oli enamasti sinine, punane, roheline, kollane, oranz. Hallikates toonides maalingud olid mõnikord kullaga täiendatud, imiteerides sageli skulptuuri või reljeefi. See võeti kasutusele prantsuse hilisgooti vitraazis. Üldmulje on monumentaalne, dekoratiivne, peene. See on ilus ja detailne, mõjub effektselt. Tänu kirkatele värvidele ja läbipaistvatele klaasidele omandasid erilise sära ja kirik täitus fantastilise ebamaise valgusega. Siiski polnud vitraazakende ülesanne kirikuid kaunistada vaid need on mõeldud religioossete jutustustenda ja neid oli võimalik ''lugeda''. Kompositsiooni põhimõte - igale objektile on oma ruum, kujutis on teispoolne, jumalik pinnalisus, tinglikkus. Kunstnik kujutab ruumi mitte enda ees vaid enda ümber. On palju vaatepunkte, ümberpööratud perspektiiv, vaatajale tuleb anda selge ülevaade. Keskne tegelane on keskel, teistest kindlasti suurem ja ei ole teiste tegelaste varjus,
Oli dandy, koos Whistleriga olid paljude Londoni klubide tuntud liikmed. Christopher Dresser oli disainer ja disainist kirjutaja. Hariduselt botaanik, avaldas 1857 seeria illustreeritud artikleid taimede kasutamisest kunstis. Oli seotud ka Art&Crafts Movement´i ja Aesthetic Movement´ tegevusega.Kujundas tapeete, portselani ja klaasi, vaipu, metall- ja hõbenõusid. Dresser tahtis tuletada disaini mustreid looduslikest vormidest. Külmamuster aknal inspireeris tema vitraazakende kavandeid (1873). Külastas 1875 Jaapanit, avaldas raamatu "Japan: Its Architecture, Art and Art Manufactures (1882). Tõi Jaapanist kaasa suure kollektsiooni Jaapani kunstiesemeid. Aesthetic Movement kuulsamaid graafikuid ja illustraatoreid oli inglane Aubrey Beardsley. Ta kasutas lehekujunduses ebasümmeetriat, figuurid olid antud edasi hoogsate looklevate kurvidega, kogu pildipind oli allutatud suurte mustade ja valgete pindade dramaatilisele vastasseisule
Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest; omavahel ühendasid neid seatinaribad, mis langesid kokku kujutiste piirjoonetga. Ainult väiksemad detailid kanti pintsliga klaasile. Klaaside värvid olid väga kirkad ning tänu aknaid läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis imeline valgus. Kujutised, mida me akendel näeme, on juba tehnikast tingituna lihtsad ja monumentaalsed. Arvestati ainult dekoratiivset üldmuljet. Siiski polnud vitraazakende peaülesanne mitte kirikute kaunistamine, vaid neid oli võimalik lugeda nagu religioosseid jutustusi, nagu Romaanidel seinamaalinguid. Hilisgootika päevil püüti värve muuta loodulähedasemaks ja kujutisi detailirohkemaks, kuid sellised taotlused olid vastuolus klaasimaali eripäraga. Sealt algaski klaasimaali langus, mis kestis küllalt pikka aega. Romaanide kunstis õitses aga ka miniatuurmaal. Vanematele koolkondadele lisandusid juurde uued
vormi poolest: üks neist oli suhteliselt järsu viilkatusega, teine seevastu lameda kelpkatusega. Põhiplaanilt erinesid majad eluruumide paigutuse poolest. Kui varem oli ta teinud iga maja jaoks individuaalse projekti, siis nüüd kasutas ta vaid kaht põhimudelit ning varieeris neid. Alates artikli ilmumisest sai Wright arvukalt tellimusi. Peamiselt kerkisid uued elumajad Chicago eeslinnadesse: Thomas House, mis mõjus kindlusena; Dana House, mis on kuulus oma vitraazakende poolest; Heurtley House; krohvitud Fricke House; Willits House, mis on ehitatud avarale krundile. Wrighti jaoks oli keskseks teemaks võitlus kastikujulise vormi vastu. Need ideaalid, mida ta hiljem oma leiutiseks nimetas, ei olnud siiski uued. Neid ideid võib näha Henry H. Richardsoni 3 majades ja Arts and Crafts liikumisest mõjutatud briti arhitektide loomingus. 3.2. Büroohoone taasavastamine 1902
viljeleti peamiselt väiksemates kirikutes. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest; omavahel ühendasid neid tinaribad, mis langesid kokku kujutise piirjoontega. Kirikuid täitis fantastiline valgus. Kujutised, mida on akendel nähe (enamasti inimfiguurid), on juba tehnikast tingituna 14 lihtsad ja monumentaalsed. Siiski oli vitraazakende peaülesanne mitte kaunistada, vaid neid oli võimalik ,,lugeda" nagu religioosseid jutustusi. Kauneimad vitraazaknad on Chartres'i katedraalis ja Pariisis kuninglikus kabelis Sainte-Chapelle'is. Itaalias oli au sees seina- ja tahvelmaal. Ka jäi Itaalia kirikutes, millel olid väiksemad aknad, rohkem ruumi maalingutele. Juba 13. saj on seal tunda hoopis uut moodi kunsti esimesi avaldusi. Seinamaali suurmaistriks ja ühtlasi uue stiili rajajaks oli Giotto di Bondone. Tema
annaabi.ee 
