Kuna tegu oli tähtsa orduliikmega ning esialgsed tõendid näitavad, et mõrtsukas põgenes all-linna nõuab ordu, et Tallinna raad mõrtsuka üles leiaks. Nii hakkab mõrvalugu uurima kohtufoogt Wenzel Dorn ühes linna apteekri Melchior Wakenstedega.Koos kuulatakse üle kuriteoga seotud kodanikke ning ollakse tunnistajaks veel mitmetele mõrvadele. Nii puutuvad Melchior ja Dorn kuritegu uurides kokku salapärase mustpeade gildiga, dominiiklaste orduga, vitaalivendade lugudega kui ka iidse Oleviste ehitaja mõistatusega. Mõrvalugu kulmineerub kohtusaalis, kuhu on kokku kutsutud kõrged rae kui ka ordu esindajad ning teised seotud isikud. Kuna ei Melchioril ega kohtufoogtil mõrvari nime teada pole, kuid nad on kindlad, et kriminaal asub kohtusaalis, peab Melchior panema mängu kõik oma kavaluse ning viib läbi pettemanöövrid. Selle tulemusena lahendatakse mõrvalood ning süüdlased saavad karistatud. 2
See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis. Liivimaa linnadest oli Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, ning sealtkaudu ka Novgorodi feodaalse vabariigiga. Veetee - Soome laht-Neeva jõgi-Laadoga järv- Volhovi jõgi - oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega. Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa - ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortodoksse kirikuga: üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis.
rinnatiselt surnuks kukkunud. Laurentz Bruys väga vana mees, kes oma jala peal enam käia ei jaksanud ja lasi end tihti linna peal teenritel kandetoolis kanda. Ka kõnevõime oli ta kaotanud. Ta oli omal ajal olnud edukas kaupmees ja üksvahe isegi raehärra seisuses, kogunud kõvasti rikkust, mida ta aga heldelt laiali jagas, kuna pärijaid tal polnud. Bruysil oli olnud naine ja seitse last, kellest 3 surid lapseeas, üks hukkus Tallinna tulekahjus, üks langes vitaalivendade küüsi ning üks suri Riias mingisse taudi. Vanemast ellu jäänud pojast Thylist ütles isa ise lahti ja uudised levisid, et ka tema Saksamaal mingi süüteo eest võlla tõmmati. Vanuigi sai Bruyside abielupaar aga veel ühe poja - Johani, kes 12-aastaselt taluaidas segastel põhjustel puhkenud tulekahjus hukkus. Pärast noorima lapse surma jäi Bruysi naine põdema ja suri samuti õige pea kurvastusest.
otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis. Liivimaa linnadest oli Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, ning sealtkaudu ka Novgorodi feodaalse vabariigiga. Veetee - Soome laht-Neeva jõgi-Laadoga järv-Volhovi jõgi - oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega. Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa - ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortodoksse kirikuga: üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis.
Vastuolud ja sisesõjad Vana-Liivimaa feodaalriikide vahel siiski ei lõppenud. Vahelduva innuga peeti neid Vana-Liivimaa kurva lõpuni. Tõsisemalt suutsid piiskopid ordu juhtpositsiooni kõigutada siiski veel vaid 14. sajandi teisel poolel, laiade rahvusvaheliste sidemetega Tartu piiskopi Dietrich Damerowi eestvedamisel. Tol õnnestus mõneks ajaks luua ulatuslik rahvusvaheline koalitsioon ordu vastu, põlgamata ära isegi bandiitide - Läänemere piraatide vitaalivendade - abi. Aeg oli selleks soodne, sest Saksa Ordu ja selle Liivimaa haru laiutamine ning agressiivne välispoliitika olid kõik naabrid vihale ajanud. Ordu puhtsõjaline üleolek muutis Tartu piiskopi diplomaatilise edu küll kiiresti täielikuks lüüasaamiseks, kuid rahvusvaheline surve sundis ordut nõustuma tüliküsimuste lahendamiseks Danzigi kongressi kokkukutsumisega 1397. aastal. Sellel tuli ordul oma formaalse juhtpositsiooni
1344, Orduväe tungimine Saaremaale, vanem Vesse hukkamine. veebruar 1345 Talvel orduväe teine tungimine Saaremaale ning saare täielik allutamine. Vana-Liivimaa (1345–1558) 1345 Narva sai linna õigused; algas Maasi ordulinnuse ehitamine. 1346, 29. Taani kuningas müüs 19 000 marga (400–500 kg hõbedat) eest Põhja-Eesti Saksa august Ordule. Tartu piiskopi Theodericus III (Damerow) sõda ordu vastu; vitaalivendade tulek 1396 Tartusse. juuli– Orduvägi rüüstas Tartumaad. november 1397, 13. Saksa Ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen andis Harju- ja Virumaa vasallidele juuli nn armuõiguse, millega nende õigusi laiendati. 1407, 5. mai Pirita kloostri esmamaining. Valka kogunes esimene Vana-Liivimaa maapäev, osa võtsid ordu, läänimeeste 1422 (mõisnike), vaimulike ja linnade esindajad; maapäevast sai Vana-Liivimaa elu juhtiv
annaabi.ee 
