seejärel ka enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid. Aga millest tuleneb roomlaste suur edu vallutustel ? Roomlaste edu teiste rahvastega võideldes on seletatav nende vapra ja hästikorraldatud sõjaväega. Rooma sõjavägi koosnes kodanikest, sest iga Rooma kodanik oli sunnitud teenima sõjaväes kuni 46. eluaastani, kuid Rooma armee peamise osa moodustasid siiski raskelt- relvastatud jalavägi . Jalaväelased olid relvastatud lühikeste kaheteraliste mõõkadega ja pikkade viskeodadega. Algul püüti vaenlast tabada odaga, millele järgnes võitlus mõõgaga. Kaitseabinõudeks olid kilp, kiiver ja raudrüü, mille ülesandeks oli rinna kaitsmine. Kuid piiramise korral tarvitasid roomlased mitmesuguseid sõjamasinaid. Sõjavägi jagunes leegionidesse. Igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest. Nii ühtedel kui teistel oli oma kindel ülesanne. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele
Vanuse ja relvade järgi jagunesid jalamehed veel kolme rühma. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja raske viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Lisaks oli leegionis veel 1200 kergeltrelvastatud jalameest ja 300 ratsanikku. Hilisemal ajal kasvas ka abivägede arv leegionis. Tavaliselt alustasid lahingut kergejalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia, peale seda assuti vastastega lähivõitlusesse. Roomlased panid ka suurt rõhku oma sõjatehnika täiustamisele ja olid selletõttu ka ühed oma aja parimad kindlusepiirajad. Nad kasutasid katapulte, müürilõhkujaid, ja piiremistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida. Tõrjumaks vaenlase ootamatuid kallalekippumisi, õppisid roomlased ka rännakul oma
homogeenseks raskejalaväeks. Lahingusse mindi plaanipäraselt ja kaalutletult, hinnati distsipliini ja võimet koos tegutseda, mitte isikliku hulljulgust. Roomlaste lahingukord nägi ette süstemaatiliste torgete rakendamist, vastupidiselt barbarite harjumusele metsikult relvaga ringi vehkida. Vastastele läheneti kindlal sammul kilbi müürina. Umbes 15 meetrit enne vägede kokkupõrget ahistati vaenlaseid viskeodadega ning seejärel tormati vastastele karjudes peale. Kaitsetaktikatest oli tavaline testudo. Leegionärid tõmbusid kokku ruudu kujuliseks moodustiseks ja tõstsid kilbid müürina endi ümber ja katusena pea kohale. Distsipliini säilitati range sisekorra ja jõhkrate karistustega. Üleastumisi karistati peksmise, palga vähendamisega, erruminekul kätte saadava maalapi kitsendamisega, auastme alandamisega, sõjaväest välja viskamisega, kõige rangemaid üleastumisi karistati surmaga.
Sõjaväeteenistusse hakati palkama mehi piiritaguste rahvaste hulgast, selle tagajärjel oli Rooma sõjavägi vanaaja lõpuks suurel määral barbariseerunud. Relvastus Ratsaniku varustus osteti iga ratsaniku enda poolt. See koosnes ümmargusest kilbist, kiivrist, kehaturvisest, mõõgast ning ühest või enamast piigist. Kergejalavägi ehk veliidid olid enamasti vaesemad kodanikud, kes ei suutnud ennast korralikult varustada. Nad olid varustatud viskeodadega, mille nad viskasid vaenlase liinidesse enne kahe väe kokkupõrget. Raskejalavägi oli leegioni selgroog. See koosnes kodanikest, kes suutsid endale lubada vastavat varustust, mis koosnes raudkiivrist, kilbist, turvisest ning pilumist (viskeoda mille viskekauguseks oli umbes 30 meetrit). Isikud Caesar alustas poliitilisi tegevusi pärast keiser Sulla surma 78. eKr. 68 ekr oli ta kvestor. 61 eKr sai temast Lõuna-Hispaania asehaldur
Ühes sellega kadusid kodaniku staatuse viimased eelised ja kodakondsuse mõiste kaotas Rooma riigis sisulise tähenduse. 2.Vorrelda tüüpilist Kreeka ja Rooma sojavaetaktikat(lahingukorda).Millised olid Rooma taktika eelised? Roomlaste lahingukord nägi ette süstemaatiliste torgete rakendamist, vastupidiselt barbarite harjumusele metsikult relvaga ringi vehkida. Vastastele läheneti kindlal sammul kilbi müürina. Umbes 15 meetrit enne vägede kokkupõrget ahistati vaenlaseid viskeodadega ning seejärel tormati vastastele karjudes peale. Rooma sõjavägi oli palju suurem Kreeka omast. rooma sõjaväes kasutati hulgaliselt tehnikat katapuldi, müürilõhkujad, piiramistornid, kivi- ja nooleheitemasinad. 3.Millest olid tingitud ida- ja laaneprovintside erinevused? lääneprovints-nõrgem arengutase, suuremad linnad tekkisid Rooma riigi ajal, peamine keel:ladina,suurem romaniseerumine,Vahemerest eemal väikesed linnad ja põllumaj.,orjatööl
Ühes sellega kadusid kodaniku staatuse viimased eelised ja kodakondsuse mõiste kaotas Rooma riigis sisulise tähenduse. 2.Vorrelda tüüpilist Kreeka ja Rooma sojavaetaktikat(lahingukorda).Millised olid Rooma taktika eelised? Roomlaste lahingukord nägi ette süstemaatiliste torgete rakendamist, vastupidiselt barbarite harjumusele metsikult relvaga ringi vehkida. Vastastele läheneti kindlal sammul kilbi müürina. Umbes 15 meetrit enne vägede kokkupõrget ahistati vaenlaseid viskeodadega ning seejärel tormati vastastele karjudes peale. Rooma sõjavägi oli palju suurem Kreeka omast. rooma sõjaväes kasutati hulgaliselt tehnikat katapuldi, müürilõhkujad, piiramistornid, kivi- ja nooleheitemasinad. 3.Millest olid tingitud ida- ja laaneprovintside erinevused? lääneprovints-nõrgem arengutase, suuremad linnad tekkisid Rooma riigi ajal, peamine keel:ladina,suurem romaniseerumine,Vahemerest eemal väikesed linnad ja põllumaj.,orjatööl
Edasi! Ärgu keegi jäägu paigale! Nagu Diomedes ees, nii meie temal kannud! Edasi!" Kõik järgnevad talle, ning mitte ükski kreeka sõdalane ei julge kinni pidada ja vastupanu osutada. See on krahh, kunagi varem pole kreeklased niimoodi pagenud. Ükshaaval või korratutes rühmades ületavad nad oma laagrit ümbritseva kraavi ja otsivad varju seda piirava valli tagant. Troojalased jälitavad neid, lastes vahetpidamata nende pihta nooli ja pildudes neid viskeodadega. Mõne aja pärast pole väljapoole valli jäänud ühtegi kreeklast. Vall ümber laagri on tugev ja hästi ehitatud ning kaitseb ka kreeklaste laevu, mis on peaaegu kõik kaldale kuivale kantud. Kreeklaste jaoks on laevad sõja lahutamatu osa: kui nad need kaotaksid, ei saaks nad enam relvi ja sõjamoona hankimas käia. Pealegi, kuidas pöörduksid nad tagasi kodumaale, kui nad laevadest peaksid ilma jääma?
Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja viskeodaga. Algul püüti vaenlast tabada odaga, millele järgnes võitlus mõõgaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Esiteks heitsid sõdurid vastaste pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbid alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel kolmas rivijoon. Rooma sõjaväes kasutati mitmesuguseid
annaabi.ee 
