Virtuaalmaailmad võtavad võimust? (1)

Virtuaalmaailmad võtavad võimust?
Pidevalt võib kuulda kurtmist selle üle, kuidas kogu ühiskond on sõltuvuses arvutitest. Reaalsele maailmale pööratakse üha vähem tähelepanu: lihtne ja kiire viis eemalduda rutiinsest argipäevast on liituda mõne virtuaalmaailmaga, samuti toimub just seal väga kiire ning põhiline infolevik. Seetõttu on inimesed aga kaugenenud oma lähikondlastest ning reaalne suhtlemine on jäänud soiku. Kas tuleviku inimesest on järele jäänud vaid tühi kest, kes puhkeb elule alles kompuutri taga?
Vene päritolu ameerika ulmekirjanik ja biokeemik Isaac Asimov on öelnud: „Ma ei karda arvuteid, ma kardan nende puudumist.“ Tundub, et enamik tänapäeva inimesi tunneb samamoodi. Arvuteid kasutatakse nii tööl, koolis kui ka kodus; ametlikel põhjustel info otsimiseks ja edastamiseks või andmete üleskirjutamiseks, mitteametlikel aga videomängude mängimiseks, Internetis surfamiseks või mõnes sünteetilises maailmas tegutsemiseks. Virtuaalmaailmad, milles hinnanguliselt liigub praegu umbes 30 miljonit inimest, on arenenud lihtsate mängude tasemelt juba sellise astmeni, et nendest võiks kujuneda teadustöö keskkond, näiteks sotsiaalsete eksperimentide läbiviimiseks. Daniel Vaarik mainib oma artiklis „Virtuaalmaailmad ja suhtlemise sajand“, et ka sünteetilise maailma mõiste välja pakkunud Edward Castronova arvab, et kui Karl Marx oleks saanud eksperimenteerida oma teooriatega Second Life’i sarnases virtuaalses maailmas, siis oleks maailma ajalugu olnud kindlasti teistsugune.
Miks on virtuaalmaailmad nii populaarsed , kui päriselus saab kõike reaalselt ja vahetumalt kogeda? Tegelikult on tänased sünteetilised maailmad väga elulähedased. Mõningates neist toimub näiteks iganädalasi kultuurisündmusi rohkem kui mõnes linnas – loengud, filmid, kirjandus, näitused jpm. Samuti on hakatud ka tähelepanu pöörama probleemile, et tehnikast sõltuvad inimesed pole kuigi liikuvad. Arvutimängude ja konsoolide tootja Nintendo tõi hiljuti välja uue puldi, mis võimaldab mängijal tugeva füüsilise pingutusega mängida. Kui Nintendo veelgi oma süsteeme arendab, võib põlvkond tehnikaarmastajaid hoopis palju sportlikumaks ning osavamaks muutuda. Ühtlasi ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et paljud kasutavad virtuaalseid keskkondi just suhtlemiseks sõpradega, kes on kaugel või hoopiski uute rahvusvaheliste tutvuste loomiseks. Internetisuhtlus on hõlbus ja soodne viis taaselustada vanu kontakte näiteks läbi Facebooki või hoida pidevat sidet tuttavatega Skype’i abil.
Kuid kindlasti on sünteetilistel maailmadel ka oma ohud ning vead. Kindlasti tuleks mainida, et kuigi Internetis suheldakse tihti ja paljude erinevate kontaktidega, ei tohiks tegelikku inimestega lävimist täielikult ära jätta. Inimene vajab lähedust ning seda ei saa paraku arvutiekraan pakkuda. Perekonna hooletusse jättes halvenevad omavahelised suhted ning on palju erinevaid näiteid jututubade ja sotsiaalvõrgustike tõttu lõhutud perekondadest ja abielupettustest. Virtuaalmaailmas tegutsemist tuleks Daniel Vaariku arvates vaadelda kui reaalsuse laiendust, mitte vastandit. Sellele ei tohiks omistada nii suurt kaalu, et kujuteldav keskkond eluhõlmavaks muutub. Näitena võib tuua Aasia teismelise , kes mängis üle kolmekümne tunni järjest World of Warcrafti ning sellejärgselt enesetapu tegi, mainides hüvastijätukirjas, et nüüd läheb ta paremasse maailma, kus saab koos olla oma virtuaalsõpradega. Tuleks mainida ka fakti, et sotsiaalvõrgustike ja erinevate otsingumootorite tõttu on kättesaadavaks muutunud ka ebavajalik info, mille suhtes tuleks jääda umbusklikuks, samuti info, mida kõik asjaosalised levitada ei soovi – peaaegu puudub privaatsus .
Vanem põlvkond tõenäoliselt ei mõista noorte tehnikalembust vist kunagi, sest sellised uuendused on rasked nende maailmapilti sobituma. Uus generatsioon on aga kasvanud üles infoajastu vaimus ning peab iseenesestvõetavaks, et info levib kiiresti ning kõik on kättesaadav, privaatsus aga on mineviku voorus. On mõistetav, et mingit tehnika regressiooni ei toimu ning ilmselt areneb see veel tulevikus suuresti. Seega tuleks omaks võtta kõik kasulik, mis pakutakse, siiski muutumata sellest täielikult sõltuvaks ning säilitama oma kaasasündinud inimlikud väärtused.