Virtuaalmaailmad võtavad võimust?
Pidevalt võib kuulda kurtmist selle üle, kuidas kogu ühiskond on
sõltuvuses arvutitest. Reaalsele maailmale pööratakse üha vähem
tähelepanu: lihtne ja kiire viis eemalduda rutiinsest argipäevast
on liituda mõne virtuaalmaailmaga, samuti toimub just seal väga
kiire ning põhiline infolevik. Seetõttu on inimesed aga kaugenenud
oma lähikondlastest ning reaalne suhtlemine on jäänud soiku. Kas
tuleviku inimesest on järele jäänud vaid tühi kest, kes puhkeb
elule alles kompuutri taga?
Vene päritolu ameerika ulmekirjanik ja biokeemik Isaac Asimov on
öelnud: „Ma ei karda arvuteid, ma kardan nende puudumist.“
Tundub, et enamik tänapäeva inimesi tunneb samamoodi. Arvuteid
kasutatakse nii tööl, koolis kui ka kodus; ametlikel põhjustel
info otsimiseks ja edastamiseks või andmete üleskirjutamiseks,
Vene päritolu ameerika ulmekirjanik ja biokeemik Isaac Asimov on öelnud: ,,Ma ei karda arvuteid, ma kardan nende puudumist." Tundub, et enamik tänapäeva inimesi tunneb samamoodi. Arvuteid kasutatakse nii tööl, koolis kui ka kodus; ametlikel põhjustel info otsimiseks ja edastamiseks või andmete üleskirjutamiseks, mitteametlikel aga videomängude mängimiseks, Internetis surfamiseks või mõnes sünteetilises maailmas tegutsemiseks. Virtuaalmaailmad, milles hinnanguliselt liigub praegu umbes 30 miljonit inimest, on arenenud lihtsate mängude tasemelt juba sellise astmeni, et nendest võiks kujuneda teadustöö keskkond, näiteks sotsiaalsete eksperimentide läbiviimiseks. Daniel Vaarik mainib oma artiklis ,,Virtuaalmaailmad ja suhtlemise sajand", et ka sünteetilise maailma mõiste välja pakkunud Edward Castronova arvab, et kui Karl Marx oleks saanud eksperimenteerida oma teooriatega
Kõik kommentaarid