Oscar Wilde ,,Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja eimillegi väärtust." ,,Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada." ,,Meist igaühes on nii taevas kui ka põrgu." ,,Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on neil press." Lennart Meri ,,On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde." Johann Wolfgang von Goethe ,,Ma püüan virgalt oma samme seada; küll palju tean, kuid tahan kõike teada." ,,Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head." Ernest Hemingway ,,Hea meelega ostaksin natukese õnne, kui oleks mõni koht, kus seda müüakse." ,,Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võib maksta mitmeti: teadmiste, kogemuste, riski või rahaga. Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima
●"Mere ja taeva vahel" Juhan Smuul "Mu noorim õde" Mu noorim õde mängis liivakastis, kui kodust alustasin sõjateed. Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis ja kätes hoidsin kahte liivast kätt. ja kaelas kandis rannarohust keed. Augustipäikse kõrvetades kuumalt siis lõpuks – lapse jumalagajätt... Ta käbiloomadele jutte vestis, nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid. Ja väike käeke virgalt liiva tõstis End koduvärav avas kindlas kaares või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid. ja vanker veeres mööda kallakut. Mull’ õeke järel’ heitis rõõmsalt naerdes Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus peotäie liiva, kuuma, kollakat. ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus Päev päeva järel – möödunud on aasta. ja vähesõnaliseks vaibus jutt.
Kuna Juhan Smuul sündis NSVL-u ajal, väljendab ta ka luuletustes seda aega, kus polnud õieti midagi ja oma lapsepõlvest sel ajal. Palju luuletusi on tal tehtud mere teemast ja meremeheks olemisest, n: raamatu pealkiri ,, Valus valgus " Mu noorim õde Mu noorim õde mängis liivakastis, kui kodust alustasin sõjateed. Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis ja kaelas kandis rannarohust keed. Ta käbiloomadele jutte vestis, nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid. Ja väike käeke virgalt liiva tõstis või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid. Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus ja vähesõnaliseks vaibus jutt. Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt ja kätes hoidsin kahte liivast kätt. Augustipäikse kõrvetades kuumalt siis lõpuks lapse jumalagajätt . . . End koduvärav avas kindlas kaares ja vanker veeres mööda kallakut. Mull` õeke järel` heitis rõõmsalt naerdes peotäie liiva, kuuma, kollakat.
ka ei tohi, enne kui täpselt 10 minutit on möödas. Selline kirjutamine võib tunduda jabura ajaraiskamisena, kuid tegelikult on see üsna efektiivne viis häid ideid saada ja kirjutamisele hoog sisse anda. Teema veeretamine sobib hästi ka eksamil: sellises olukorras võib tekkida tugev stress, mis kammitseb mõtlemist, see omakorda tekitab kirjutamiskrambi, mida veelgi süvendab mõnede usinate kaaslaste nägemine, kes juba virgalt midagi paberile kribivad. Aeg kulub ja hirm, et ühtegi mõtet ei tule, aina süveneb. Et seda vältida, on kõige õigem kohe, kui sobiv teema on valitud, seda veeretama hakata. Iga paberile pandud sõnaga taandub kirjutamiskramp ja uusi mõtteid tuleb juurde. Isegi kui enamik neist puhtandisse ei jõuagi, on mõni lõik või lause kindlasti selline, mille saab lõpptekstis kasutusele võtta. Ja mis kõige tähtsam, kirjutamiskramp on ületatud.
Teises toas nääripuu, aga küünlad süütamata, sest et taat veel tulemata... Äkki õue sõitsid reed mööda valget talveteed, helisesid kellad hellad, nääritaadi aisakellad. Näärivana Kes sääl tümma-tümma tuleb? Kes sääl välisukse suleb? On ehk juba näärimees? Tümma-tümma tuleb tema. Oot'vad lapsed, ootab ema, oot'vad näärikuuse ees. Vanakene virk ja kärmas, habe hall ja lumehärmas, seljas kingitustekott. Ei tal ole palju mahti, võtab virgalt koti lahti. Vaata, Liisi, vaata, Ott! Oi, mis nukud, mängukannid, vankrid, vedurid ja vannid, kalakesed vanni sees! Lastel silmis rõõmusära. Tümma-tümma läheb ära naeratades näärimees. Väikese poisu õnnesoov uueks aastaks oma isale Isa, võta vastu mu pisike soov: olgu järgmine aasta sulle õnnetoov, ärgu sul muresid olgu palju, sest muidu su nägu on tõsine, valju, ja oma väikese pojaga sul aega ei ole mängida, ja sa ei tule niipea koju
Kõige tuntum piibliaineline kristuse ajalooga seotud romaani triloogia, kuhu kuuluvad: ,,Prohvet","Tulised vankrid" ja ,,Juudas". See on ka ajalooline. Keskendumine religiooni ajaloole. Sellist asja väga ei kohta. Kõige tuntum romaani triloogia 1950ndate ja 1960ndate vahetusel Eesti muinasaja teemal. Arvo Mägi kõige pagulaskirjanduses: kõige aktiivsem kriitik, tegi kaastööd ajalehtedele, kogu aeg kirjanduses tegev, kirjutas virgalt proosat ja luulet. Erinevates proosateostest tuntum ,,Karvikute kroonika" (1973), ilmus neljaosalisena. Herbert Salu ajaloolise proosa alal oluline nimi. Tegeles ka ajalooga otseselt. Kirjutanud Käsu Hansust. Romaan ,,Lasnamäe lamburid". Arved Viirlaid ajaloolase hoiak, tegeleb rohkem lähiajalooga, eriti 1930ndate ja 1940ndate sündmustega. Kõigetuntum on tema romaan ,,Ristideta hauad" (1952) mis räägib sõja lõpuajast ja Nõukogude okupatsioonist Eestist
kordamööda, ööle järgneb päev, osa taevast tõuseb, osa laskub; vastandeist koosneb igavik. (9) Selle seaduse järgi tuleb kohandada meie hing, seda järgigu, sellele kuuletugu. Mis ka ei juhtuks, arvaku ta ikka, et nii pidigi juhtuma, ja ärgu söandagu sõidelda loodust. Kõige parem on seda lihtsalt taluda, mida parandada sa ei saa, ning saata torisemata jumalat, kelle juhtimisel saab kõik teoks. Halb on sõdur, kes väejuhile järgneb ägades. (10) Seepärast võtkem virgalt ja reipalt vastu käsud ning ärgem lahkugem selle suurepärase teose kulgemisest, millesse on põimitud kõik, mida talume. Ja Jupiteri poole, kelle tüür seda mürakat suunab, pöördugem nõnda, nagu meie Kleanthes pöördub sõnaosavates värssides, mida meie keelde ümber panna olgu mul luba Cicero, ülimalt sõnaosava mehe eeskujul. Kui need meeldivad, võta heaks, kui ei meeldi, siis võta teadmiseks, et järgisin nende puhul Cicero eeskuju. (11) Mu isa, taevariigi haldjas, juhi mind,
aegadelgi. Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema, roheliste metsade vaba poeg, pool-kohkunult, pool-kurvalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilkaatasid. Jaanusel oli tundmus, nagu pigistaks keegi tal kõri kinni. -- «Varja vabadust!» kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel visalt ning virgalt munkade tarkust, mis tol ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga luusis ta suvel mööda koduseid metsi. III Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis. Tolleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ning osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna
annaabi.ee 
