soomus-, koor- ja säsikihist. Surnud villkarvad on ilma läiketa, värvumatud, sirged ja tugeva säsikihiga (säsikiht võtab enda alla enamuse villkarva mahust) , mida on tinglikult hakatud selliselt nimetama, sest nad ei ole kasvu lõpetanud. Ohevillkarvad on lühikesed (1..2.5 cm), säbaruseta, sarnased pealis- ja surnud villkarvade ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa. Kempkarvad on ohevillkarvade sarnased, valge värvusega ja rabedad. Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav. 5 EESTI TUMEDAPEALINE LAMMAS Eesti tumedapealise lamba sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35..
Kudumisel lõng katkeb vähem Madala villa mahutavusega (17...23 cm3/g) tõud, kuhu kuuluvad pikavillalised linkolni ja leisteri tõugu lambad. Keskmise villa mahutavusega (24...30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad. Kõrge villa mahutavusega (30...35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, shevioti ja meriino lambad. Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti.
Suurema mahutavusega villast saab ketramisel suurema mahutavusega lõnga. Villasäugu määrdunud osa osakaal villasäugu üldpikkusest (protsentides)iseloomustab eelkõige pesemata villaku kvaliteeti. Mida väiksem on silmaga nähtav määrdunud osa villasäugu üldpikkusest, seda parem on rasuhigi kvaliteet ning tema kaitsevõime keskkonna tegurite ees (tolm, ultraviolettkiired, uriin). Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.) villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. 8.Lammaste paaritussesoon ja paaritamine Lammas on sesoonselt
Surnud villkarvad vähendavad oluliselt villa kvaliteeti ja nende esinemist eesti lambatõugudel tuleb pidada villa veaks. Teatud jämevillalistel lambatõugudel ( hissaari, mongoolia jt.) on nende esinemine tõule iseloomulikuks tunnuseks. Ohevillkarvad on lühikesed (1..2.5 cm), säbaruseta, sarnased pealis- ja surnud villkarvade ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa. Ohevillkarvad võivad olla valged, hallid või mustad ja neid ei pügata. Nende esinemine villakus vähendab villaku kvaliteeti. Kempkarvad on ohevillkarvade sarnased, valge värvusega ja rabedad. Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav. Villa kvaliteet Villa kvaliteeti mõjutavad villkarva füüsikalised e. tehnilised omadused. Villkarval on väga palju erinevaid tehnilisi omadusi (peenus, pikkus, tugevus, säbarus, venitatavus, vetruvus, elastsus, vormitatavus, läige, värvus, niiskus, hügroskoopsus jm)
kera. Vees keetmisel lahustub mitmeid villa osiseid ja vill muutub karedaks. Alused mõjuvad villale hävitavalt. Happeil, ka kõige kangemaid, seda omadust nii suurel määral pole. Kestval mõjutusel ja soolhappe või väävelhappega keetmisel hakkab vill avaldama lagunemise tunnuseid. Lamba villa tüübid Võimalusi, mille järgi villa jagada, on palju. Aluseks võib võtta villa peenuse (villakiu diameeter), villa kiu tüüpide osakaalu villakus, villa värvuse, villakiu pikkuse jne. Villa kvaliteedi järgi jaotatakse lambaid pool-, poolpeen-, pooljäme- ja jämedavillalammasteks. Kõige kvaliteetsemaks villatüübiks on peenvill. Villa looduslik värvus on valge, must, hall või pruun ning see oleneb looma karvkatte värvusest. Lambavillaks, mille tähis on WO nimetatakse ainult seda villa, mis on saadud lammastelt pügamise teel. Tallevilla saadakse kuni 6 kuu vanustelt talledelt pügamise
tailiha ja vähem rasva. Nii oli oksforddauni jäärtallede poolrümpades keskmiselt 66% tailiha ja 12% rasva, puhtatõulistel eesti tumedapealistel eakaaslastel vastavalt 60 ja 16%. Nahaaluse rasvkoe paksus seljal oli oksforddauni pooleverestel jäärtalledel 3,5 mm ning eesti tumedapealistel jäärtalledel 5,7 mm. Taanist ostetud oksforddauni jäärade negatiivseks küljeks tuleb pidada suhteliselt jämedat villa (38 µm) ja tumedate villakarvade esinemist järglaste villakus. Mõnedele aretajatele ei meeldi see, et oksforddauni lammastel on pea ja jalad villaga kaetud, mistõttu nende pügamiseks kulub veidi enam aega. 1.3.5.2.Valgepealised lihalambatõud Tekseli lambatõug on aretatud 19. sajandi keskel niiske, merelise kliimaga Texeli saarel Põhja-Hollandis kohalike ranniku ehk marsi jämevilla uttede ristamisel linkolni, leisteri jt. jääradega. Tänapäeval on teksel tähtsamaks lambatõuks Hollandis (ca 95% lammastest on tekseli tõugu)
annaabi.ee 
