seda. MATI: Siin ongi see eelmise aasta viljavihk, täpselt nagu eelmiste jõulute aegu. Küll linnud oskavad siia tulla. MAIA: Kindlasti oskavad. Küllap nad juba ootavadki seal metsatukas. MATI: Lähma siis juba! Nii pääsevad nemadki kiiremini oma jõulurooga maitsma. MAIA: Oota väheke. Raputan natuke seda viljavihku, et kui hiired siia satuvad, saavad nemadki oma osa. (lapsed lahkuvad) (tulevad linnud) VARBLANE: Kuule sõber, millest sina tunned jõulusid? LEEVIKE: Sellest viljavihust muidugi, mis meid seal tuttava puu peal ootab. VARBLANE: Ja ongi! Hea, et jäime väheke ootama. LEEVIKE: Minu kõht on juba hommikust peale igatsenud jõulurooga maitsta. VARBLANE: Minu oma ka. Ja see maitseb kindlasti väga, pealegi kui tead, et see on just sinu jaoks sinna pandud. LEEVIKE: Sööma siis, hea sõber! Siin jätkub toitu õige pikaks ajaks. VARBLANE: Kui ilus viljavihk! Hoame teda veel väheke sellisena, et teisedki seda näha võiksid, kui sööma tulevad.
surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Linna süda oli turuplats. Turplatsi kõrval oli suur rist see hoiatas,et: Jumal vaatab meid, et me ei rikuks tururahu. Veel oli seal häbipost neile, kes olid seadust rikkunud. Aga ma nägin ka kuidas inimene hukati ma ei tea mille pärast, aga mu vanaisa ütles, et ta oli teinud ränkasi kuritöösi. Turuplatsil peeti ka pidu kus me kõik kolmekesi käisime mina
Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus on kodune leivategu üldiselt unustusse jäänud.
Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Peres tohtis leiba lõigata ainult peremees. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Eesti rukkileiva valmistamine 5 l sooja vett 100 g juuretist 6–7 kg rukkijahu
Alates 354. Aastast tähistatakse 25. detsembrit Kristuse sünipäevana. Jõule kui tavalist pööripäeva on Euroopas pühitsetud 5000–6000 aastat. Jõuluaeg algas talvisest pööripäevast, toomapäevast (21. detsember), mil neli päeva olid ühepikkused, mille kohta öeldi, et „päike on pesas“. Alates 25. detsembrist hakkasid päevad jälle pikenema, seda päeva peeti päikese sünnipäevaks. Jõulud tõi sisse tavaliselt peremees viljavihust Metsiku (nn rehepapi) abil. Jõululaupäev ja esimene püha olid kodused pühad, siis külas ei käidud. Külla mindi jõulu teisel pühal, kolmandal saadeti jõulud ära. 4 Eestlaste vanad jõulukombed Jõulud olid pühad päevad, mil üks aasta oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema
läbi söönud ja sigiksid hästi. 23. aprill (jüripäev) Uuemal ajal lasti kari välja tavaliselt jüripäeval. Nii tähtsal päeval küpsetasid perenaised karjalapsele tema meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku. Kaku keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. 25. juuli (jaagupipäev) Tähistab heinateo lõppu ja rukkilõikuse algust. Lõikusaja alguse tõttu küpsetati jaagupipäeval uudseleiba. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles. Sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 29. Jõululeivad Jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Traditsioonilised jõululeivad tehti enamasti hapendatud rukkijahust. Jõululeib võis olla mõne looma kujuline, kuhikuga (imiteerides viljakuhja) või auguga, millesse võis hiljem asetada küünla.
Üldiselt oli eestlastel kombeks näärileibu kaunistada ja anda nendele mitmesugust erikuju. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu (pätsi läbimõõt umbes 30 cm), millele vajutati pühademärgid sisse. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 3.1.4.Kaer Kaerast ( Avena stativa L. ) sai kultuurtaim umbes 3000 a. tagasi Kesk-Euroopas. Vanas Egiptuses kaera toiduteraviljana veel ei tuntud, seda kasutati vaid loomasöödaks või näljahäda ajal. Euroopas oli kaer aga rukki kõrval kaua põhiline toiduteravili. Praegu hõlmab kaer 2-3% kogu maailma
Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. · Austa leiba, leib on vanem kui meie. · Leiba on alati pühaks peetud
annaabi.ee 
