1920.-1940.aastatel. Artur Kapist sai Tallinna Konservatrooiumi komposisatiooniõppejõud, hiljem professor. Õpetanud Eugen Kappi, Evald Aava, Riho Päts, Edgar Arrot, Johannes Hiobit, Johannes Bleivet, Gustav Ernesaksa, Villem Kappi jpt, omistati talle ENSV teenelise kunstitegelase tiitel. Artur Kapp pälvis Nõukogude Eesti preemia (1949) ja NSV Liidu riikliku preemia (1950). Teda peetakse viljakaimaks sümfooniate loojaks Rudolf Tobiase kõrval ja muusikakoolkonna rajajaks. Tuntud kui orelivirtuoos, kirjutas ta Eesti esimese orelikontserdi. Heino Eller õpetas Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateooria ja komposisatsiooni õppejõud, viimase ala pealt peetakse teda eesti kõige viljakaimaks. Ta pani aluse nn Tartu koolkonnale. Õpilaste hulka kuulusid: Eduard Tubin, Karl Leichter, Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Arne Oit, Jaan Rääts, Heino Jürisalu, Arvo Pärt jpt.
häbimärgistas tsaarireziimi) ,,Tuulemaa" Suitsu 2. kogumik ilmus 1913. a. Selleks ajaks oli autor jõudnud kõrgema nõudlikuse ja esteetiliste tõekspidamisteni. See kogu esitab teda küpse meistrina. "Tuulemaa" luuletuste tekkes pidas Suits ise oluliseks murranguid nii ühiskondlikus elus kui ka poeedi isiklikus saatuses. Samuti toonitas ta, et luuleraamatuni ulatus skandinaavia, vene, saksa ja prantsuse intensiivselt impressionistliku ja sümbolistliku luule sisendusi. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). Peale seda ilmus veel 1933.aastal valikkogu "Aastate aknal" ning 1938. aastal "Kogutud luuletused". Kahel aastakümnel kolmandat kogumikku avaldas Suits ainult mõne uue luuletuse. Taas tekkis vajadus värsiloominguks kodumaale raskeil aastail ja pagulaspõlves, mille tulemus on kirjaniku viimase luulekogu.
Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930)
Tallinn 2014 Madis Kõiv on sündinud 5. detsembril 1929. aastal Tartus. Õppinud on ta Tartu 1. keskkoolis ja Tartu Ülikoolis ning töötanud nii õppejõuna kui ka vanemteadurina. Tegutseb aktiivselt võru kultuuriliikumises. (7) Tema kirjanduslik tegevus sai alguse 1960. aastatel. Peale Vaino Vahinguga kirjutatud „Faehlmanni” (1982) Kõivu näidendid enamasti lavale ei jõudnud. 1990. aastate algusest peale on tema tekstid aga hõivanud eesti teatris keskse koha, viljakaimaks lavastajaks on Priit Pedajas (2). Kuigi ta on enamasti tuntud näitekirjanikuna, leidub tema loomingus ka proosatekste, mille tuumikuks on sari „Studia memoriae” (1). Teoseid on ta kirjutanud nii eesti, võru, saksa kui ka ladina keeles (6). Lisaks mitmetele teistele auhindadele on ta pälvinud 2008. aastal kultuuri elutööpreemia (1). Jutuajamisel Priit Pedajasega 1993. aastal räägib Madis Kõiv enda kohta: „Kirjutamisega on mul olnud hirmsaid raskusi. Lõpetasin vaevaga keskkooli
almanahhe ja ajakirja "Noor-Eesti" (1905-1915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930)
Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "NoorEesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "NoorEesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 19131922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921 1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930)
annaabi.ee 
