teiseks palauks oli Benjamin Britteni teos ,,Viiulikontsert op.15". Kontsert ise oli üsna hea, kuigi meie istekohad olid kehvad, sest jõudsime 5 minutit enne kontserdi algust piletikassasse, kust õnnestus veel viimaseid pileteid napsata. Kuna istusin enda sõpradega rõdu kõige tagumises ääres, ei näinud ma suurt midagi, ainult jäi silma, et kongi lõi taga mingi aasia päritoluga noormees, mis mõjus natukene naljakalt. Samuti jälgisin ma viiulikontserdi ajal viiuldajat, kes pidevalt naeris. Ka mängimise ajal. See tegi meele mõnusamaks, sest vaatevälja teisele orkestripoolele, varjas vähemalt meetrise läbimööduga sammas. Minu kohal, mis oli mu piletile märgitud, istus aga üks suuremat sorti mammi, kellele oli võimatu selgeks teha, et tegelikult on see minu koht ja ma sooviks seal istuda. Muusika kuulamist aga antud asjaolud siiski ei häirinud, kjuigi vahepeal, kui tulid mõned
Selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati. Talupoegade teokohus viidi vastavusse võimalustega. 4.Loe läbi ajalooallikas ja vasta küsimustele.(4p) Kõige ees kandsid Ravila või Ojasoo teomehed kaht vanadest särkidest tehtud lippu, mis olid enne seisnud Kuivajõe kõrtsi ees. Nende järel tulid muusikamehed. Ojasoo teomees Tõnu Toomas oli endale ühe vana ahjuukse nööriga kaela riputanud ja lõi sellele keppidega trummi. Mõlemal pool trummimeest käisid marssi mängides kaks viiuldajat. Enamus neist võttis needsamad teibad, mis juba laupäeval kõrtsi juurde hunnikusse olid pandud. Mõned võtsid Kuivajõe kõrtsi juurde tulles tee äärest aiateibaid kaasa, nii mõnigi läks paljaste kätega. Mõned talupojad olid aga endale valmistanud piigitaolised relvad. Tulirelvi oli talupoegadel äärmiselt vähe. Kose-Uuemõisa meestest olid jahipüssid kahel. Ravila teomehel Villandi Jaani Jüril oli valge päraga püstol ,mis oli laetud kahe tinast kuuenööbiga. Püssid olid ka
laadist võivad need avalduda väga erineval kujul. Teiste sõnadega, muusikaliste võimete mõiste hõlmab tglt terve hulga erilaadseid teineteisest suht sõltumatuid tegureid. Võrreldagu nt oskusi ja vilumusi, mida edukas kutsetegevus nõuab löökpillimängijalt, viiuldajalt või lauljalt. Üks tänapäeva tunnustamatuid löökpillimängijaid on Evelyn Glennie, kes on kurt. Ta on esinenud ka Eestis. Kuid raske oleks ette kujutada head viiuldajat, kel puuduks intonatsiooniliselt täpne kuulmine, sest erinevalt nt klaverist määrab viiulit mängides interpreet esitavate helide kõrguse kuulmise järgi ise. Mis puutub lauljatesse, ss nende kutsealast potensiaali ei saa tavaliselt hinnata varem kui hilises teismeeas, mistõttu lauljate muusikaõpingud algavadki palju varem kui teistel interpreetidel. Lõpetuseks siis, et ei ole kuigi selge, kui suurel määral on võimalik hinnata inimese
ja mis pälvis loo lõppedes suure aplausi. Järgnevalt esitati järjekordne medley, mis algas biitlite looga “All you need is love” ning järsku laulis üks pillimeestest “all you need is Bond” ning automaatselt hakati mängima Bondi tunnusmuusikat. Minu kontserdi lemmikosa oli see, kui kontserdi lõpupoole võeti publikust lavale üks mees, kellele pandi frakk selga ning pandi lavale mikri ette seisma. Kaks viiuldajat seisid tema kõrval ning lindi pealt hakkas tulema “O sole mio”. Ees olid mustad kaaned sõnadega. Mõlema viiuldaja soolo laulmine tuli loomulikult lindi pealt ning kui kord jõudis pealtvaataja kätte, siis mees hakkas kohe refrääni ise laulma, mis oli minu jaoks väga üllatav, sest harikult eestlane oleks pigem peljanud seda, kui astunud terve Nokia kontserdisaali ees üles lavale. See oli väga lahe viis kaasata publikust inimesi kontserdisse.
Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune, siis tuleb teda mängida püsti seistes. Pill toetub kere laiemale otsale kinnitatud kandepulgaga maha. Need neli keelpillide pere liiget moodustavad sümfooniaorkestri olulise osa. Nelja peale kokku saavad nad mängida õige madalaid ja väga kõrgeid toone, mida muusikas kasutatakse. Keelpille on sümfoonia orkestris ka kõige rohkem: suurtes orkestrites on 28-30 viiuldajat, 10-12 aldimängijat 8-10 kontrabassisti. Keelepillidest saab moodustada eraldi orkestri - viiul, vioola, tsello ja kontrabass - annavad kokku keelpilliorkestri. Väiksema mängijatearvuga (näiteks 8 viiulit, 3 alti, 1 tsello ja 1 kontrabass) keelpilliorkestrit nimetatakse kammerorkestriks. Tihti lisanduvad kammerorkestris keelepillidele ka mõned puhk- ja löökpillid. Näppepillid Harf on väga vana pill
Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune, siis tuleb teda mängida püsti seistes. Pill toetub kere laiemale otsale kinnitatud kandepulgaga maha. Need neli keelpillide pere liiget moodustavad sümfooniaorkestri olulise osa. Nelja peale kokku saavad nad mängida õige madalaid ja väga kõrgeid toone, mida muusikas kasutatakse. Keelpille on sümfoonia orkestris ka kõige rohkem: suurtes orkestrites on 28-30 viiuldajat, 10-12 aldimängijat 8-10 kontrabassisti. Keelepillidest saab moodustada eraldi orkestri - viiul, vioola, tšello ja kontrabass - annavad kokku keelpilliorkestri. Väiksema mängijatearvuga (näiteks 8 viiulit, 3 alti, 1 tšello ja 1 kontrabass) keelpilliorkestrit nimetatakse kammerorkestriks. Tihti lisanduvad kammerorkestris keelepillidele ka mõned puhk- ja löökpillid. Näppepillid Harf Harf on väga vana pill
kannatav ja õnnetu hing. (World Music: the Rough Guide...1999: 149-150) Albaanias ja Makedoonias kasutatakse pillidest sagedasti klarnetit, akordionit, viiulit ja lautot. Rumeenias domineerivad keelpillid, nagu näiteks kontrabass ja viiul. Lisaks on ka seal levinud dulcimer ja akordion. Kirde-Rumeenias, mida kutsutakse Transilvaaniaks, on mustlasansamblis 15 tavaliselt kaks või kolm viiuldajat ja kontrabass. Üks viiuldaja mängib meloodiat, ülejäänud viiuldajad aga off-beat akorde (akordid, mida ei mängita löögi peale, näiteks 4/4 taktimõõdus mängitakse akord teisele ja neljandale löögile). (World Music: the Rough Guide...1999: 150) Parema ülevaate saamiseks kuulasin Transilvaaniast pärit bändi Palatca esitatud kiiret tantsulugu, mis on ka tüüpiliseks näiteks mustlaspulmas mängitavast muusikast. (CD + Lisa 4) Mustlasmuusika on ainulaadne kogu maailmas
Tautsi juhatusel. Kuna antud juhul langevad kokku nii sisu, esinejad, toimumispaik kui ka aeg (kevad 1941), tundub, et see võikski reaalselt olla Tilgari mainitud kontsert. Tema päevikus on kirjas ka L. Tautsi orkestri koosseis, põhiliselt Vanemuise muusikud: Elmar Pert (as, cl), Rudolf Tooren (as), Enn Leetna (ts), Aksel Ennok, August Metsa (tr), Kangur ja Reidoja (trb), Elmar Luhats ja Oskar Saar (b), Harry Teffel (kl) ja Julius Marran (dr). Lisaks oli koosseisus veel kolm viiuldajat, kelle nimesid Tilgar ei tea. 205 Küll aga selgub samast allikast osa kontserdi kavast: P. Veebeli seatud parafraas Paul Dresseri “Lapsepõlve kodu” ainetel, G. Gershwini “Rhapsody in Blue” ja P. Veebeli “Jazz-meeste heliredel” – kõik kolm esitatud ka P. Veebeli varasematel kontsertidel. Seega pole võimatu, et kavas oli rohkemgi P. Veebelilt laenatud seadeid. Nagu R. Tilgari märkmetest selgub, mängis “Rhapsody in Blue” soolopartiid Leo Tauts ise
auks korraldatavast ballist, kus kuninglikud kõrgused pidid tantsima kuninga lemmikballetis, Merlaisoni balletis. Tõepoolest, juba nädal aega oli valmistatud raekoja ruume selleks pidulikuks sündmuseks igakülgselt ette. Linna puusepp ehitas tribüünid, kus pidid istuma kutsutud daamid, linna kaubaisand ehtis saali kahesaja valge vahaküünlaga -- see oli tolle aja kohta kuulmatu luksus. Lisaks telliti kohale kakskümmend viiuldajat, ja kuna neil tuli mängida öö läbi, oli nende tasu kaks korda suurem tavalisest -- nii seisis arves. Kell kümme hommikul tuli kuningliku kaardiväe lipnik lärra de la Coste kahe ratsaväeohvitseri ja mitme ammuküti saatel 1innakirjutajalt Clement'ilt raekoja kõigi väravate, ruumide ja töötubade võtmeid nõudma. Võtmed anti talle otsekohe üle, igaüks neist oli .varustatud nimesildiga ja sellest hetkest peale vastutas härra de la Coste kõigi uste ja puiesteede valve eest.
annaabi.ee 
