Viiruse ja rakulise organismi võrdlus. Kirjuta tabelisse 3 erinevust ja kaks sarnasust. Viirus Rakuline organism Erinev: 1..viiruspartikli südamiku moodistab 1..Geneetilist infot kannab kindlalt pärilikkusaine kaheahelaline DNA 2..Suudavad paljuneda vaid elusraku sees 2..on olemas iseseisev ainevahetus 3..Viirused on spetsiifilised ehk nakatvad 3.. On elus vaid kindlat peremeesorganismi Sarnane: 1..Mõnel viirusel võib samamoodi olla 2 ahelaline DNA nagu rakulisel organismil 2..Mõlemad vajavad valke
bakteriofaagid Bakteriofaag T4 E. coli rakke nakatamas Viiruste avastamine Nimetus “viirus” tuleneb ladinakeelsest sõnast virus, mis tähendab mürki Viiruseid õpiti bakteritest eristama alles 20. sajandi künnisel Keskmise bakteriraku pikkus on 2 - 3 μm Keskmise viirupartikli suurus on 20 – 400 nm Viirused tuvastati kui haigusi tekitav toimeaine, mis läbib bakterifiltreid, mille pooride läbimõõt on < 0,4 μm Viiruspartikli ehitus Viiruspartikli südamikus paikneb geneetiline materjal – nukleiinhape, mis kodeerib viirusspetsiifilisi valke Geneetiliseks materjaliks on kas DNA või RNA molekul Viiruse nukleiinhapet ümbritseb valkate –
Iga viiruse genoomis on kolme tüüpi geene. Replikatsioonigeenid - tagavad viiruse genoomi paljunemise. Regulaatorgeenid - mõjutavad peremeesrakku ja vallutavad selle enda kasuks, suunates rakku uusi viirusosakesi tootma. Struktuurgeenid - kindlustavad viirusvalkude sünteesi. Genoom võib olla: Plussahelaline - RNA viiruse genoom, mida on võimalik kasutada otse mRNNa ja seeläbi sünteesida viiruse valke, mis viivad läbi viirusgenoomi paljundamise või lähevad uue viiruspartikli koosseisu. Miinusahelaline - RNA viiruse genoom, mille põhjal tuleb enne valkude sünteesi sünteesida komplementaarsed mRNA molekulid. Üheahlaline DNA - sünteesitakse komplementaarne DNA, alles siis mRNA, mis omakorda viirusvalke kodeerib. Viiruste paljunemine 1) viirusosake kinnitub rakumembraanile 2) viirusosake vabaneb ümbrisest ja lagundab peremehe membraani 3) viirusosake tungib raku sisse 4) viirusosake vabaneb kapsiidist ehk valgulisest kattest
1. Viiruste ehitus Viiruspartikli südamiku moodustab pärilikkusaine, mis on nukleiiinhape DNA või RNA. Nukleiinhapet nim. viiruse genoomiks. Viirusgenoomi DNA või RNA võib ola kahe-või üheahelaline. Pärilikkusainet ümbritesevad valgud, mis moodustavad kaitsva kapsiidi. Kapsiidi peal võib veel olla lipiididest ja valkudest ümbris. Kapsiidi või ümbrise pinnal asuvad valgud, mis tunnevad ära viiruse paljunemiseks oleva märklaudraku. 2. Viiruste lüütiline ja lüsogeenne tsükkel Lüütiline: 1)Nakatumine-viiruse antiretseptorid hakkuvad raku membraani retseptoritega 2)Viiruse DNA/genoom siseneb rakku 3) Viiruse DNA replikeerub 4)Transkriptsioon viirusegeenidelt 5)Sünteesitakse viirusvalgud 6)Viirusosakesed pakitakse 7)Rakk lüüsub 8)Otsastpeale Lüsogeenne: 1) Algab samuti nakatumisega. Viiruse DNA lülitub peremeesraku genoomi. Transkriptsiooni ei toimu, viirusosakesi ei teki. Kui rakk pooldub, replikeeri...
paljundamisele. Viiruste avastamine. Nimetus viirus tuleneb ladinakeelsest sõnast virus, mis tähendab tõlkes mürki. Kuni 20-nda sajandini tähistati terminiga "viirus" kõiki haigustekitajaid. Kuigi paljudel juhtudel oli tegemist bakteriaalsete infektsioonidega, nimetati ka neid viirusinfektsioonideks. Eraldi rühmana toodi viirused välja alles 20-nda sajandi künnisel. Keskmise bakteriraku pikkus 2-3 µm. Viiruspartikli e. viriooni suurus varieerub aga vahemikus 20 - 400 nm. Viirused tuvastati kui haigusi tekitav toimeaine, mis läbib bakterifiltreid, mille pooride läbimõõt on väiksem kui 0,4 µm. Eelajalugu. Esmased teated viirushaiguste kohta pärinevad Egiptusest 3500 a. tagasi. Memphises on leitud hieroglüüfe, mis kujutavad templipreestrit tüüpiliste poliomüeliidi nähtudega. Ka Kairos eksponeeritud vaarao Ramses V muumial (vaarao suri 1196. a. e. m. a
Iga viiruse genoomis on kolme tüüpi geene. Replikatsioonigeenid - tagavad viiruse genoomi paljunemise. Regulaatorgeenid - mõjutavad peremeesrakku ja vallutavad selle enda kasuks, suunates rakku uusi viirusosakesi tootma. Struktuurgeenid - kindlustavad viirusvalkude sünteesi. Genoom võib olla: Plussahelaline - RNA viiruse genoom, mida on võimalik kasutada otse mRNNa ja seeläbi sünteesida viiruse valke, mis viivad läbi viirusgenoomi paljundamise või lähevad uue viiruspartikli koosseisu. Miinusahelaline - RNA viiruse genoom, mille põhjal tuleb enne valkude sünteesi sünteesida komplementaarsed mRNA molekulid. Üheahlaline DNA - sünteesitakse komplementaarne DNA, alles siis mRNA, mis omakorda viirusvalke kodeerib. Viiruste paljunemine 1) viirusosake kinnitub rakumembraanile 2) viirusosake vabaneb ümbrisest ja lagundab peremehe membraani 3) viirusosake tungib raku sisse 4) viirusosake vabaneb kapsiidist ehk valgulisest kattest
Viiruspartikkel-viiruseosake, mis koosneb pärilikkusaine molekulist, seda ümbritsevas valgumolekulidest, ning mõnel juhul lipiidsest ümbrisest. Pärilikkusaine-viiruse südamikus koos nukleiihape DNA või RNA Kapsiid-pärilikusainet kaitsvad valgud Ümbris – mõndadel viirusetel on lipiididest ja valkudest ümbris Viirusegenoom-viiruses sisalduv nukleiinhape Neil on kolmetüüpi geene 1. Struktuurgeenid-kodeerivad viiruspartikli koostisesse kuuluvaid valke. 2. Geenid, mille pealt sünteesitavad ensüümid tagavad viiruse geneetilise materjali paljunemise. 3. Regulaatorgeenid- mõjutavad eremeesraku ainevahetust, tootma uusi viiruseosakesi. Viirusegenoomi DNA või RNA võivad olla nii ühe- kui ka kaheahelaline. Üheahelaline võib olla kas pluss- või miinusahelaline. Plussahel-võimalik kasutada otse mRNAna ja sünteesida viirusvalke
suhkruks on RNA koostises riboos ja DNA-l desoksüriboos P peptiidside ühe aminohappe karboksüülrühma ja teise aminohappe aminorühma vahel tekkiv keemiline side, mis seob eri aminohapped kokku valkudeks plussahelaline viiruse genoom (positive-sense RNA virus) RNA-viiruse genoom, mida on võimalik kasutada otse mRNAna ja seeläbi sünteesida viiruse valke, mis viivad läbi viirusgenoomi paljundamise või lähevad uue viiruspartikli koosseisu polügeensus nähtus, kui ühe fenotüübilise tunnuse avaldumise määrab ära mitu geeni; näiteks inimeste pikkus, nahavärv, silmade värv prioonid ainult valgust koosnevad haigustekitajad; valesti kokkupakitud valgud, mis võivad muuta teisi valke endasarnaseks promootor geeni alguses asuv piirkond, millega RNA-polümeraas peab transkriptsiooni alustamiseks seonduma R reaktsiooninorm tunnuse varieerumise määr, mida üks genotüüp eri keskkonnatingimustes võimaldab
Veres ja kehavedelikes täidavad neid ülesandeid IgG ja IgM, limaskestadel aga IgA. Isegi kui Ak-dega kaetud viirus suudab tungida rakku, on sageli takistatud tema desintegratsioon ja nukleiinhappe vabanemine kapsiidist. Ak-d moodustavad tsirkuleerivate viirustega komplekse, piirates nii viiruste levikut. Kompleksid on paremini fagotsüteeritavad ning äratuntav komplemendile. Komplement võib viiruse otseselt lüüsida, purustades viiruspartikli, aga ka opsoneerida. Teatud viirused, nagu herpesviirus, ei allu Ak-de neutraliseerivale toimele, sest nad levivad intratsellulaarselt närvikiude pidi (paikneb ganglion trigeminales`es). Ak-d on võimetud ka viirupartikli antigeenide muutuste tõttu. Humoraalsel immuunsusel on oluline osa reinfektsioonide vältimiseks nende haiguste korral, mis nõuavad haiguse tekkkeks viiruste tsirkulatsiooni vereringe : poliomüeliit, hepatiit A ja B, tuulerõuged,
annaabi.ee 
