Viimase sajandiga on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged viimasel hetkel. Tapatalgute lõpetamine ei toonud aga hülgeid merre tagasi, nagu olid lootnud optimistid. Pigem kippus säästetud kari kohati veelgi kahanema. Põhjamaade teadlased avastasid, et teadlikust tapmisest julmemalt oli viigreid laastamas käinud nähtamatu vaenlane keskkonnareostus. Kalatoidulise loomana ja toiduahela viimase lülina kogub viiger endasse palju sellest, mis toiduahel oma erinevatel astmetel merest on ammutanud. Nii on juhtunudki, et aastaid kasutatud esmapilgul tähusad putukamürgid ja mitmed silmaga nähtamatud tööstuse heitmed on vihmavetega merre jõudes laastanud viigrite tervist väga julmal viisil emasloomad on kaotanud väime poegi ilmale tuua.
kaitsekategooriasse. Hallhülged on ka maailma punases raamatus. Viigerhüljes (Pusa hispida) Viigerhüljes on Eesti punase raamatu imetajate seast üks kolmest enamohustatud liike koos naaritsa ja lendoravaga. Viigrid on tavaliselt 1,5-1,8 meetrit pikad. Viigerhüljes on hallhülgest väiksem. Viiger kasvab harva üle 100 kilo raskuseks ja on sellise kaaluga maailma väikseim hüljes. Viigerhülged on varjulise eluviisiga, pigem üksi või väikeses seltsis elavad loomad. Viigreid on Eesti vetes umbes 1000. Randal (Phoca vitulina) Randal on Eestis haruldane, mujal üsna tavaline. Randalite leviala on loivaliste seas üks laiemaid. Nad on enamasti pruunika või hallika värvusega. Täiskasvanud randalid on umbes 1,85 meetrit pikad ja kaaluvad 130 kg. Randaleid arvatakse olevat 400 000-500 000. Mõned randalite alamliigid on ohustatud liikide seas. Randali küttimine, mis varemalt oli tavaline, on nüüd enamikus riikides keelatud.
Suurem osa viigritest asustab Euraasia ja Põhja-Ameerika arktilisi meresid. Viigrid on maailma väikseimad hülged, kehakaalult inimesega võrreldavad. Teiste hülgeliikide täiskasvanud isendid kaaluvad mitusada kilo kuni mitu tonni. Arktiliste merede asukana on viigri meeliselupaigaks rüsijää, kus loomad veedavad suurema osa aastast. Ka pojad sünnivad rüsijääs, lume- ja jääkoobastes, mis pakuvad kaitset nende ainsa tõsise loodusliku vaenlase jääkaru eest. Varasemas ajaloos, kui viigreid elas maailmas kümneid kordi rohkem kui praegu, on toiduotsingul kaladele järgnenud hüljete 12 järeltulijatest kujunenud mitmed maailma järvehülged, keda tänapäeval tunnistatakse juba eraldi hülgeliigiks. Neid elab näiteks Baikali järves kaugel Siberi südames, Kaspia meres või siis viigri alamliikidena Laadoga ja Saima järves, mis kunagi on olnud Läänemere lahesopid
ehitus. Karl oli sellel kaugel maal nähtust väga imestunud. Rohelises rohuvaibas leidis ta kirevaid lilli. Kõige rohkem oli õrnsiniseid meelespeasid, mille värv oli haruldlases kooskõlas violetsete kaljudega. Karmid tuuled surusid taimevarred, vaevakaskede ja kääbuspajude tüved vastu maad. Mitu päeva uurisid õpetlased Matotskin Sari läänesuudme ümbrust. Nad korjasid seal taimi, vaatlesid linnulaatu, püüdsid lemmingeid, lahkasid merihobuseid ja viigreid, lasksid kaure, kyrvitsaid ja kajakaid. Nad viibisid mägedes, nägid liustikke, mis otsekui hiiglaslikud valged keeled merre roomasid, hulkusid jõeorgudes kivirahnude vahel oma botaanilisi, zooloogilisi ja geoloogilisi kollektsioone täiendades. Baer tahtis paatidel Matotskin Sari läbides jõuda Kara merre, kuid väin oli veel jääs. Siis otsustati minna jalgsi, ent selgus, et jää pole küllalt kindel. Hiljem nad said seal siiski käidud
Viimase sajandiga on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged viimasel hetkel. Tapatalgute lõpetamine ei toonud aga hülgeid merre tagasi, nagu olid lootnud optimistid. Pigem kippus säästetud kari kohati veelgi kahanema. Põhjamaade teadlased avastasid, et teadlikust tapmisest julmemalt oli viigreid laastamas käinud nähtamatu vaenlane - keskkonnareostus. Kalatoidulise loomana ja toiduahela viimase lülina kogub viiger endasse palju sellest, mis toiduahel oma erinevatel astmetel merest on ammutanud. Nii on juhtunudki, et aastaid kasutatud esmapilgul tähusad putukamürgid ja mitmed silmaga nähtamatud tööstuse heitmed on vihmavetega merre jõudes laastanud viigrite tervist väga julmal viisil - emasloomad on kaotanud võime poegi ilmale tuua.
2.4 Taimestik ja loomastik 2.4.1 Taimestik Läänemere põhjataimestik on liigivaene, levinumad on vetikad. Kõige rohkem levib punavetiktaimi ning pruunvetikat (põisadru). Õistaimedest levib Eesti rannikualadel meriheina perekonna liike.¹ 2.4.2 Loomastik Läänemeres on rohkelt isendeid, kuid neil pole palju liike, sest vesi on ookeaniliikidele liiga mage ning mageveeliikidele liiga soolane. Rohkelt leidub riimveega kohastunud karpe ning kalasid, imetajatest hallhülgeid ja viigreid. Peamised püügikalad on räim, kilu, lest ja tursk. Viimase sajandi jooksul on Läänemerre tunginud rohkelt võõrlikke ning nende levik on hulgaliselt laienenud mere ja sellega ühenduses olevates kanalites toimuva tiheda laevaliikluse tõttu.¹¹ 8 http://opetaja.edu.ee/signeloodus/Geograafia/Meri_kliima/1Laanemeri.htm 9 http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemeri 10 http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemeri 11 http://et.wikipedia
Viimase sajandiga on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged viimasel hetkel. Tapatalgute lõpetamine ei toonud aga hülgeid merre tagasi, nagu olid lootnud optimistid. Pigem kippus säästetud kari kohati veelgi kahanema. Põhjamaade teadlased avastasid, et teadlikust tapmisest julmemalt oli viigreid laastamas käinud nähtamatu vaenlane - keskkonnareostus. Kalatoidulise loomana ja toiduahela viimase lülina kogub viiger endasse palju sellest, mis toiduahel oma erinevatel astmetel merest on ammutanud. Nii on juhtunudki, et aastaid kasutatud esmapilgul tähusad putukamürgid ja mitmed silmaga nähtamatud tööstuse heitmed on vihmavetega merre jõudes laastanud viigrite tervist väga julmal viisil - emasloomad on kaotanud võime poegi ilmale tuua.
Eestis oli 1996. aastal umbes 1500 viigerhüljest, Soome lahe Eesti vetest on liik viimasel kümnendil taandunud. Väga aeglast juurdekasvu Läänemeres võib märgata vaid Põhjalahes. Suurimaks ohuks viigritele on merre kogunenud keskkonnamürgid, mis pärsivad hüljeste sigimisedukust ja nõrgestavad vastupanuvõimet haigustele. Eesti vetes mõjuvad ebasoodsalt ka soojad talved, kui poegimiseks sobivat jääd jääb väheseks. Selleks, et viigreid kaitsta on nad arvatud kaitsealuste liikide II kaitsekategooriasse ja punase raamatu tähelepanu vajavate liikide hulka. (Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid, 2004) Joonis 1. Viigrite levik Eestis aastatel 1980 2001. (Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid, 2004) 7 Teine üks tuntumatest Eestis elavatest ohustatud liikidest on lendorav. Ta on levinud Läänemerest kuni Vaikse ookeanini
kergesti tabatava ja rasvase loomana Joonis 1 - Viigerhüljes e. Pusa Hispida pakkusid hülged muistsetele küttidele head saaki olles toiduks ja ka kehakatteks. Aja möödudes hakati teda aga hoopis teisel põhjusel küttima, teda tapeti ja hävitati kui inimese eest kala ärasööjat looma. Näiteks nö. "parematel" aastatel tapeti Läänemeres umbes kolmkümmendtuhat hüljest, kelle hulgas oli nii hallhülgeid kui ka viigreid. Väga laastav oli hüljeste arvukusele eelmine sajand, mil küündis tapetud hüljeste arv üle 600 000 isendi. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged piltlikult öeldes viimasel minutil. Tapatalgute lõpetamine, aga ei toonud hülgeid merre tagasi. 7 1.1.4. Süstemaatiline kuuluvus:
annaabi.ee 
