Paul Viiding ELU JA LOOMING KO O S TA JA : A L B E RT LU M E RA Elulugu Sündis 22.mail 1904. Valgas Õppis Riias, Vitebskis (Valgevenes) ja Tartus Õppis ülikoolis matemaatikat Osales üliõpilasseltsi Veljesto tegevuses Oli kirjanik, kriitik ja tõlkija Töötas dramaturgina rahvusringhäälingus Elulugu Oli Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretär, hiljem Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu sekretär Kuulus kirjanduslikku rühmitusse Arbujad Oli abielus Linda Viidinguga, lapsed Mari Tarand, Reet Sein, Anni Kreem, Juhan Viiding P. Viiding suri 27.juunil 1962.a Tallinnas Looming Esikkogu „Traataed“ (1935) - Püüd mõista maailma, analüüsida inimsuhteid - Luulekogu jaguneb erinevateks tsükliteks - Luulekeel ja kujund on napisõnaline, kuiv - Rohkelt keeleuuenduslikke vorme Looming Laste luuleraamat „Töörahva riik“ (1941) - Kaasaminek nõukogude võimuga Luulekogu „Edasiminek“ (1947) - Päevapoliitilised teemad, sõjajärgsete raskuste
-- Artutart&39. Tuum, Tallinn, 2002. -- Vabana sündinud. Eesti Kirjanduse Selts, 2003. Muid teoseid ja ühisüllitisi -- Para-Estonia/Para-Viro. (Reisijuht inglise ja soome keeles, mitmed autorid) EÜS Kirjastus 1994. -- Eesti Reisijuht. 1995. 6 -- Poissmehe kokaraamat. Ilo, 2000. -- Neid vigu me ei korda. (Luuletused, koos Asko Künnapi ja Jürgen Roostega) Näö Kirik, Tallinn 2000. -- Kaardipakk. Koos Asko Künnapi, Jürgen Rooste, Triin Soometsi ja Elo Viidinguga. Näo Kirik, 2001. -- Kolme päkäpiku jõulud. Jõulusalme lastele ja lastemeelsetele. (koos Jürgen Rooste ja Wimbergiga) Huma, 2002. -- Puuduta oma ligimest. (postkaardiluulekogumik, mitmed autorid) Huma, 2003. -- Sigalahe suvi. (proosa, koos Jüri Pinoga) Varrak, 2005. -- Kaardipakk kaks. 5 aastat hiljem. (koos Asko Künnapi, Jürgen Rooste, Triin Soometsi ja Elo Viidinguga) Näo Kirik, 2006. Hannu Oittinen Korraks kohvikus; ilus Minutiks seisatab sajand.
-Luulekogu "Närvitrükk" koos luuletajatega: Toomas Liiv, Joel Sang, Johnny B. Isotamm -üksikkogu "Aastalaat", "Detsember" (1971) -"Käekäik" (1973) -"Selges Eesti keeles" (1974) -"Armastuskirjad" (1975) 2. Teine periood alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, luuletaja esimest korda avaldas oma nime all luuletusi -kogumik "Ma olin Jüri Üdi" (1978) -"Elulootus" (1980) -"Tänan ja palun" (1983) -"Osa" (1991) 1978. aastaks oli Jüri Üdi vaheldunud Juhan Viidinguga. Viiding on 1970. aastate kõige väljapaistvam, viljakam ja selge eripäraga luuletaja, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Jüri Üdi pseudonüümiga kirjutas peamiselt meetriliselt korrastatud riimilist värssi. Juhan Viidinguna rõhutab autorimina, lüüriline alge tugevneb, poeetika lihtsustub, autor taotleb kujundi ja keele puhtust, lakoonilisust, lihtsust, mis on kooskõlas kasvanud eetilise nõudlikkusega.
periood, mil tal oli pseudonüüm luuletusi Jüri Üdi-esimesed luuletused "Ma olin Jüri Üdi" (1978) avaldas 1968. aastal ajakirjas "Elulootus" (1980) "Looming,, "Tänan ja palun" (1983) "Närvitrükk" "Osa" (1991) "Aastalaat,, 1978. aastaks oli Jüri Üdi "Detsember" (1971) vaheldunud Juhan Viidinguga. "Käekäik" (1973) Viiding on 1970. aastate kõige "Selges Eesti keeles" (1974) väljapaistvam, viljakam ja selge "Armastuskirjad" (1975) eripäraga luuletaja, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. ,,Esimene" ,,Kiirus" Tean, et läbi irvituse, Kiirus läbi teineteisepiina peale sunnitud, kaotame me ligimese. müra Sinagi
" - François Serpent "Juhan Viiding on eesti luuletaja, kellest peab kõnelema kogu aeg. Tema tähtsust ei pea rõhutama. Kõik teavad niigi. Ta vajas olemiseks palju ruumi, palju inimesi enda ümber. Teda austati ja armastati sügavalt nendel ülekohtustel nõukogude kümnenditel, mille keskel elades tema luule sündis ja millest mitme nurga alt räägitakse ka täna Tartus algaval konverentsil ,,Juhan Viiding, eesti luuletaja"." - Marin Laak, Sirp 29.08.2008 " Kõik Juhan Viidinguga seonduv on nii terav, et tekitab lausa füüsilist valu. Kui püüaksin iseloomustada Juhanit kahe sõnaga, siis ütleksin, et ta oli suur ja terav. See formuleering kujutab vähemalt eesti keeles endast ambivalentset antiteesi: teravus on paratamatult seotud teraga, väiksusega. See on nimelt eesti keele spetsiifika, nt kreeka akme tähistab nii (noa- või mõõga-)tera, kuid ka (mäe-)tippu ja üldse kõrgpunkti ning assotsieerub pigem küpsuse ja suurusega." - Mihhail Lotman, Postimees, AK
Viidingu libreto Fernando Pessoa poeemide põhjal, tlk. Ain Kaalep) 1979 "Ingerimaa õhtud", üheksa laulu segakoorile (rahvaluule) "Juhan Liivi sarkasmid" meeskoorile "Kurvameelsed laulud", kolm rahvalaulu mezzosopranile ja puhkpillikvintetile (rahvaluule) "Lindpriiuse päevad" mezzosopranile, meeskoorile, kahele trompetile, timpanitele/klaverile (Hando Runnel) "Muistse mere laulud" tenorile ja meeskoorile (rahvaluule) 14 "Neli etüüdi Juhan Viidinguga" lugejale ja segakoorile (J. Viiding) 1980 "Eesti ballaadid", ballett- kantaat sopranile, mezzosopranile, aldile, tenorile, bassile, segakoorile, sümfooniaorkestrile (libreto Lea Tormis; rahvaluule, seadnud Ülo Tedre) "Viru vanne" meeskoorile/segakoorile (Hando Runnel) 1981 "Eestlase laulukesed", neli laulu segakoorile (Hando Runnel) "Kojusaatmis-sõnad" meeskoorile ja samaanitrummile ("Kalevala") "Küsimus on..
ideoloogilise masinavärgi hammasrataste vahele, jõudes vaatajateni vaid 11 korda. Lavastus suretati vaikselt välja, nagu oli juhtunud ka Panso „Tantsuga aurukatla ümber”: mängukordi „soovitati” kõrgemalt poolt üha harvendada ja hooaja lõppedes lõpetati need üldse. Kaasajas aset leidva tegevustikuga näidendi finaalis tapetakse mängu käigus kuningaid kehastanud tegelased-näitlejad eestlaste endi poolt päriselt. Mikiveri lavastatud „Hamletis” Juhan Viidinguga nimiosas (1978) kordus sama motiiv: ka Shakespeare’i näitlejad sattusid õukonnaintriigide reaalseteks ohvriteks. Tõlgenduslikult võimendatud näitlejate- liinis võis seega näha Mikiveri osundust kunstniku distantsihoidmise vajadusele hukutavate võimumängude suhtes. „Neljakuningapäevaga” algaski Mikiveri lavastajabiograafias eestluse teema ja omakirjanduslik suund, mis keris end vaikse järjekindlusega üha edasi – Rein Saluri „Poiste sõidud” (1978); Kitzbergi
Kassetiautor Viivi Luik. Tuli kirjandusse noorelt ja võib öelda,et kassetipõlvkonnas nähakse kaht noort imelast (Rummo ja Luik). Väidetavalt Luik põgenes kodus Tallinnasse, läks väidetavalt Kirjanike Liidu majja ja elas trepikojas. Alustab iseseisvat kirjanikuelu. Sattus undergroundi kirjadus-kultuuriringkondadesse. 60ndatel algas tihe läbikäimine Juhan Viidinguga ja boheemielu. Uus abielu Jaak Jõerüüdiga. Kui Luik 70-80ndatel elab vabakutselise luuletajana Tallinnas, tegevusareaal suureneb 90ndatel. 90ndatel kirjutab vähem, sajandivahetusel enam ei kirjutagi. Peab "Varjuteatrit" romaaniks. Selge, et 60ndatest 80ndateni tuntud kui luuletaja. Luule selle aja jooksul muutub. Tuumosa säilimist võimalik jälgida, muutused hästi näha. Kui
Esimene luulekogu, mis sisaldas vaid Jüri Üdi loomingut, oli "Aastalaat" (1971). Samal aastal ilmus mehelt ka luulekogu "Detsember", mis on eelmisega võrreldes aga palju süngem. Järgnesid "Käekäik" (1972-1973) ja "Selges eesti keeles" (1974). "Armastuskirjad" (1975) on viimane teos, mis avaldati Jüri Üdi nime all. 1978. aastal ilmus kogumik Jüri Üdi parimate paladega, kuid see oli juba Juhan Viidingu nime all. Jüri Üdi kadus eesti luulemaastikult ja asendus uue luuletajaga - Juhan Viidinguga. Mehel ilmus veel neli kogumikku: "Ma olin Jüri Üdi" (1978) , "Elulootus" (1980), "Tänan ja palun" (1983) ning "Osa" (1991). "Elulootuses" on Juhani luuleread muutunud sügavmõttelisemaks, ilmuvad ka esimesed enesetapule viitavad motiivid. "Tänan ja palun"-it peetakse luuletaja sisurikkaimaks teoseks, millest paljud luuletused on saanud omale taha ka viisi. "Osas" on muutunud Juhan melanhoolsemaks kui varem, üks luuletus selles on pühendatud Juhan Viidingu tütrele Elole.
annaabi.ee 
