Tatikal oli küll väga palju põnevaid mõtteid, kuid ta ei suutnud ühtki nendest ellu viia. Peagi surid poisi vanemad ja Jaan jäi koerakese Pontuga kahekesi maija, mille kõik kolm kambrikest kubisesid kõiksugustest torudest, vedrudest, ratastest ja kraanidest, aga harva leidus seal söögipoolist. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Tatika riietumisstiil oli lihtne, kentsakas ja algupärane. Välimuselt oli Jaan väikese kasvuga ja peenike. Mis puutub Vesipruuli, siis tema tahtis olla suur luulepoeet. Kuid kui mehe esimene luuletus ,,Leekiv armastus" kohe üldse valmida ei tahtunud, seletas Vesipruul seda sellega, et tema vaim polevat olnud veel piisavalt küps. Siis otsustas mees kirjutada hoopis uudisjutte, kuid taaskord segas teda asjaolu, et polnud millest kirjutada. Üleüldse leidis ta koguaeg igasugu vabandusi miks mitte kirjutada. Kuni kahekümne viie aastani pidas ta end liiga nooreks; siis
sõstramoosiks ja inimesed hakkasid Tatikat kutsuma sissetehtud Tatikaks. Sellepeale otsustasid Tatika vanemad sealt piirkonnast ära kolida. Järgmisel päeval, kui Vesipruul on ennast sisse seadnud, läheb ta oma luuletuste jaoks paberit ostma. Tagasiteel astub Vesipruul läbi trahterist. Ta võtab viina ja jääb purju. Koju jõudnult leiab ta koduväravast Tatika, kes on sama purjus kui Vesipruul. Vesipruul otsustab Tatikat mitte uulitsale jätta ning veab ta tuppa. Vesipruuli voodi asub avatud akna all. Kui Vesipruul Tatikaga voodisse astub, kukub Tatikas läbi akna õue. Vesipruul on unustanud oma paberirulli õue ja läheb sellele järgi. Õue astudes silmab ta Tatikat, kes on taas pikali akna all murul. Ta veab Tatika uuesti tuppa ja seob oma külge kinni, kartuses, et viimane jälle ära kaob. Hommikul ärkasid Tatikas ja Vesipruul üles ja hakkasid rääkima. Nad jõid viskit ja tegid teineteisele selgeks, kui mõttetud nad on
kooliskäimise himu ära kaotanud. 2. Tatikas ei püsinud koolis sellepärast, et ta tahtis suurt õigust ja haridust, aga samas tahtis ta ka natuke lollust teha ning need koolmeistritele ei meeldinud. Ta vahetas pidevalt koole, sest ta ootas alati järgmisest koolist rohkem õigust ja haridust. 3. Salomon Vesipruul leidis Jaan Tatika uulitsa pealt magamas ning koristas ta oma korterisse kaasa. Hommikul, kui nad ärkasid, said nad tuttavaks. 4. Tatika ja Vesipruuli ettevõtmised ebaõnnestusid sellepärast, et nad oma arust olid kuulsust täis inimesed, nad arvasid, et nad saavad kõigega oma ametis hakkama, aga tegelikult neil sellist võimet ei olnud. 5. Tatika arust on Vesipruul kõige suurem narr terve ilma peal. Vesipruuli arust on hoopis Tatikas kõige suurem narr terve ilma peal. 6. Ühel hommikul leiti Tatika koer surnuna maas vedelemas. Tatikas arvas, et kindlasti tegi seda Vesipruul. Nii viskas Tatikas koera laiba Vesipruuli hoovi ja
ajalooliste romaanide hulka. Selle raamatu tuntuim osa on "Kuulsuse narrid". Selles raamatus on räägitud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisneb selles, et tegelikult kumbki ei oska absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Mis puutub Vesipruuli, siis tema polnud elu jooksul üldse ühtegi korraliku luuletust kirjutanud, ta ainult üritas kirjutada üht uudisjuttu, mis ei tulnud temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks. Ükskord Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli teed ristusid. Tulemus oli see, et nad hakkasid
Nad arvavad ,et see mida nad teevad on kõige õigem .Salomon oli tõsine ja kirjutas luuletusi .Tatikas oli aga väga kavala olemisega . Jaan ja Salomon kohtusid purjuspäi .Hommikul üles ärgates jäid nad vestlema ,kuid see vestlus pöördus tüliks .Sellest ajast hakkasid nad korralikke käkke keerama .Päris hulluks läks asi ,siis kui Tatika koer oli ära tapetud . Osatäitjatest meeldisid mulle mõlemad .Kirjukov kui ka Kibuspuu .Mõlemad oskasid hästi tatika ja Vesipruuli osa täita . Selles lavastuses naerdakse välja neid inimesi kes arvavad olevat väga osavad ja vaimukad ,Selles asajas milles nad ei ole .Tihtipeale teevad inimesed ennast lolliks sellega ,et nad näitavad oma lollusi kogu rahvale . Selliseid narre ,nagu Tatikas ja Salomon leidub ka tänapäeval .Näiteks inimesed kes lähevad superstaari saatesse laulma aga nad ei oska tegelikult laulda .On ka juhuseid kus sõbrad julgustavad tagant ,Et ta on osav jne
3. Salomon leidis õhtul Tatika ja viis voodisse (viskas aknast välja, unes põrandale, Salomon ja Tatikas hakkavad üksteise ees hooplema ja teineteist narriks nimetama) 4. Tatika koer Pontu sureb ja Tatikas ning Vesipruul hakkavad koera üle aia loopima. Salomonil oli palju jutu lõppe ja puu otsas tuli lõpus alguski. 5. Tatikas ütleb sõbrale, et puu otsas istuv Vesipruul on hull sabaga gorilla ja hakkab temaga kive puu otsa Vesipruuli pihta loopima. 6. Vesipruul läks puu otsa kirjutama, aga jäi kinni kuna istumise koht oli vedelliimiga määritud. 7. Tatika majalt lendab tänu leiutiste isesüttimisele katus pealt ja arvatakse, et Tatikas on surnud olgugi et ei ole. Jaan Tatikas - oma silmis suurim vaimukangelane Tallinnas, polnud sünnist saati pahema käe põiget ja üht kruvi peas, rääkis Tallinna murdega saksa keelt, luges
Vesipruul. Salomon Vesipruul oli väga enesekindel mees, kes arvas, et talle on antud anne kirjutada luuletusi. Tegelikult ei tulnud see tal üldse nii hästi välja, kui ta seda ise arvas, muidugi tõi ta ka kohe igasugu eri vabandusi enda kaitseks, et ise mitte lolliks jääda. Keegi ei olnud tema kirjutatud teosetest kuulnudki. Filmi algul otsib Salomon endale Tallinna suvekorteri, kuhu ta kolib enda papagoi Šifferiga. Juhuslikult saab Salomon Vesipruuli naabriks kuulus leiutaja ja loodusuurija Jaan Tatikas, kellest ei ole samamoodi keegi kuulnud. Ta üritab teha väga palju erinevaid masinad, kuid kahjuks ei hakka neist ükski tööle. Ühel saatuslikul päeval kohtuvad Jaan ja Salomon. Nimelt olid mõlemad natukene purjus. Vesipruul oli käinud trahtris, kus ta võttis natuke viina ja jäi purju. Koduväravas avastas ta Jaani, kes juhuslikult värava ees magas. Muidugi ei saanud Salomon meest välja jätta ja tiris ta tuppa
luuletuse. Kuid järjekordselt süüdistas ta oma suvekodu, vähese inspiratsiooni pärast. Kuid napilt oli ta välja jõudnud, kui maja plahvatas. Salomonil oli juhtunu üle hea meel. Kuid ta oli ka ainuke, külarahva seas tekitas see suurt paanikat. Kohale uurima kutsuti isegi inspektor, kes Tatika juba surnuks kuulutas. Kuid siis järsku astus teisest tänavaotsast välja Jaan, kes oli käinud gaasivabrikust uut korstent uuele leiutisele toomas. Pärast seda Vesipruuli enesetuju muutus ning ta lahkus. Pärast seda ei ole temast enam midagi kuulda olnud. Tatikal keelati püssirohu kasutamine ja ta pöördus elektri ja auru poole, kuid ühtegi tema loodud leiutist pole teada.
Selle raamatu tuntuim osa on "Kuulsuse narrid".Selles raamatus on räägitud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisneb selles, et tegelikult kumbki ei oska absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Mis puutub Vesipruuli, siis tema polnud elu jooksul üldse ühtegi korraliku luuletust kirjutanud, ta ainult üritas kirjutada üht uudisjuttu, mis ei tulnud temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks. Bornhöhe looming tähistas eesti ilukirjanduse arengus teatud edenemist.
veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude» väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise väjamõldise, mille vastu tollal oma satiiriliste tö odega väja astusid ka realistideks kujunevad kir-janikud Ed. Vilde ja Juhan Liiv. Seejuures parodeerib Bornhöe oma satiiris väa tabavalt ka tolle kirjanduse üespuhutud, lillelis-labast väjendusviisi.
annaabi.ee 
