5...6 päeva pärast kooruvad 6...7mm pikkused vastsed § Kulleste areng on kiire ja kestab veetempera-tuurist sõltuvalt 45...60 päeva § Moondunud noored konnad on u.1,6 cm pikkused, kasvades sügiseks 2...2,6 cm pikkuseks § Suguküpsuse saavutavad 3...4 aastaselt Levik § Kesk-Euroopast Altaini ja Obi jõeni § Põhja-Aafrikast Põhja-Euroopani § Eestis on levila põhjapiiril, asustades Peipsi -Pihkva järve kaldapiirkondi või sinna suubuvate jõgede vesikondi Ohustatus ja kaitse § On Eestis haruldane § Kuulub kaitsealuste liikide I kategooriasse § Saastav inimtegevus hävitab kudemispaiku, mis tõttu on nad ohustatud § Võivad hukkuda ka lumevaestel ja külmadel talvedel Vaenlased § Rebased § Mägrad § Siilid § Kured § Ja teised kahepaiksetest toituvad linnud Muud huvitavat § Keel on väheliikuv ning pikalt suu põhja kinnitunud §
RHB I Karpkala Cyprinus carpio Karpkala Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda (Cyprinidae ) ja omanimelisse perekonda (Cyprinus ) Levik Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi, Ida- ja Kagu-Aasia Karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme Eestisse toodi karpkala aastal 1893 Karpkala levik Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Karpkala elupaik Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid
Kihelkonnad Rapla Kohila Juuru Käru Kehtna Raikküla Märjama Vigala Loodna LOODUS Maakonna geoloogilise aluspõhja moodustavad ordoviitsiumi ja siluri lubjakivid ning dolomiidid, mis lasuvad kambriumi liivakividel ja savidel; nimetatud settekivimite all on moonde- ja tardkivimid: graniidid, gneissid, kildad. Maastikuliselt jaguneb maakond neljaks: Põhja-Eesti lavamaa, Lääne- Eesti madalik, Kõrvemaa ja Pärnu madalik. Maakonna läbib Põhja-Eesti ja Lääne-Eesti vesikondi eraldav veelahe. Siit saavad alguse Soome lahte voolavad Keila (koos lisajõe Atlaga) ja Vääna jõgi. Maakonna läänepoolseid alasid läbivad tiheda võrguna Kasari lisajõed: Teenuse, Konuvere ehk Vigala, Päärdu ehk Velise, Nurtu ja Enge. Põhja-Eesti lavamaal asub maakonna põhja- ja keskosa, umbes pool üldpinnast. Sellele piirkonnale on iseloomulik laugjate kõrgendike ja madalate nõgudega vahelduv tasandik, kus kõrgusvahed ületavad harva 10 meetrit. MAJANDUS
suhtes. On soojaveelembeline kala, kuid võib elada ka jahedas vees. 2 · Vähenõudlik vee keemiliste omaduste suhtes. · Kiirekasvuline · Talvel ei toitu · Aitab korrastada elukeskkonda ( tiigi või muu veekogu ), vähendada veesisest taimestikku. · Karpkala liha on väga maitsev ja tervislik. Levik looduses. Looduslik levila jaguneb kaheks: läänepoolseks, mis hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ja idapoolseks, mis hõlmab Ida- ja Kagu-Aasia. Sasaani kultuurivorm, karpkala, on levitatud kogu maailmas parasvöötmepiirkondadesse. Eestis kasvatatakse alates 1893. aastast. Klimaatilistel põhjustel on karbikasvatus osutunud võimalikuks ainult Lõuna-Eestis. Looduslikus veekogus on karpkala eelistatuimaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Joonisel karpkala looduslik leviala. Sigimine.
Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Karpkala iseloomulikud tunnused: (Wiki, 2012) · Poised suu nurkades · Päraku ja selja uimel hammastunud kiir (Joonis nr 1) · Suur kasv · Tarkus ja kõrge ohutunne Joonis . Karpkala seljauim Joonis . Soomuskarpkala 1.3 Levik looduses Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ning Ida- ja Kagu- Aasiat. (Joonis 3.) Sasaani kultuurvormi karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme. Eestisse toodi karpkala aastal 1893. Looduslikus veekogus on karpkala eelistatuimaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad.(Martin, 2009) 1.4 Sigimine Karpkala saab suguküpseks 4-5 aastaselt, isaskalad varem. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt
Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. · Kehamõõtmed Kehapikkus on tavaliselt 8...10 cm, mõnikord 12...14 cm. · Levik Eestis ja maailmas Levila ulatub Kesk-Euroopast Altaini ja Obi jõeni (Novosibirskini) ning Põhja-Aafrikast Põhja-Euroopani. Eestis on rohekärnkonn oma levila põhjapiiril, asustades vaid Peipsi-Pihkva järve kaldapiirkonda või sinna suubuvate jõgede vesikondi. · Arvukus On üsna vähearvukas ja haruldane. · Elupaik ja -viis On valdavalt maismaalise eluviisiga, viibides vees vaid lühikese kudemisperioodi vältel. Talub ka riim- ja soolast vett. On pigem avamaastiku liik, asustades tihti ka põlde või aiamaid ja muid suhteliselt kuivi elupaiku, mis teistele kahepaiksetele on kättesaamatud. Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse (10...12 cm sügavusele) kaevunult, kus talvitub koos 3..
pinnavorm. Valgla e valgala - maa-ala, millelt saab oma vee veekogu või selle osa. Vallseljak, vt oos. Vana mäestik - Vanaaegkonnas või varem tekkinud, pikka aega välisjõududele allunud mäestik, iseloomulikud on lauged nõlvad, laiad orud, ümarad tipud. Vrd noor mäestik. Veehoidla - looduslikku nõkku või maapinda kaevatud süvendisse moodustatud tehisveekogu. Veelahe - ümbritsevast kõrgem ala, mis eraldab üksteisest vesikondi ja jõgikondi. Vesikond - maa-ala, millelt saavad oma vee ühte veekogusse suubuvad jõed. Vettkandev kiht - kivimikiht, kus paikneb põhjavesi. Vett läbilaskev kiht - kivimikiht, millest vesi läbi imbub. Vettpidav kiht - kivimikiht, mis vett läbi ei lase. Vooluhulk - vee kogus, mis läbib jõe ristlõiget teatud ajaühikus, jõe vooluhulk oleneb jõe ristlõike suurusest, voolukiirusest, sademete hulgast, mõõdetakse m§:/s.
annaabi.ee 
