1.1 Treenides ennetatavad südamehaigused 1.1.1 Tromboos Tromboos on veresoone ummistus, mis on põhjustatud verehüübimisest veresoone siseselt. See juhtub, kui verehüüve e. tromb blokeerib verevoolu veenis või arteris, takistades või lõpetades selle täielikult. Tromb võib tekkida vereringe erinevates osades. On kaks peamist tromboosi tüüpi: venoosne tromboos, kus hüüve tekib veenis ja arteriaalne tromboos, kus verehüüve tekib arteris. (Tromboos, 2016) Üks sagedasemaid venoosseid tromboose on süvaveeni tromboos, kus verehüüve tekib sügaval lihaste ja luude vahel asetsevates veenides. (Tromboos, 2016) Arteriaalne tromboos on sagedaseim arterites, mis varustavad südant verega, põhjustades nii südameinfarkti. Samasugune hüüve võib tekkida ka aju arterites, põhjustades insuldi. Tromboos on laialt levinud haigus ja kolmandaks peamiseks surmapõhjuseks maailmas. Venoosne tromboos tekib aasta jooksul ühel inimesel tuhandest. (Mis on tromboos, 2016)
Veri ringleb kinnises veresoonte süsteemis. Verd mööda liiguvad organismi toitained ja hapnik ning vere abil väljuvad organismist ka jääkained ja süsihappegaas. Veresooned jaotuvad kaheks: arterid ja veenid. Arterid on veresooned, mis kannavad hapnikurikast verd keha kudedesse, seevastu veenid kannavad hapnikuvaest verd, milles on ka jääkained keha kudedest südamesse ja kopsudesse, kus see muudetakse hapnikurikkaks. Venoosne süsteem hõlmab ka väikseid venoosseid kapillaare, veenuleid ja keskmise ja suurema suurusega veene. Arterid ahenevad kehas kulgedes ja laiali hargnedes ning on tunduvalt suuremad kui veenid. Veri voolab kõrgema rõhuga veresoonkonna osa poolt madalama rõhuga koha suunas. Kuna veenid ja arterid on erinevad vere poolest, on nad erinevad ka siseehituse poolest: mõlemal on väliskiht, mis koosneb sidekoest ning hõlmab närvilõpmeid ja verekapillaare, mis suubuvad arteritesse ja veenidesse
ained, infektsioon jne.) - nina "läheb kinni". Ripsepiteeli karvakesed liiguvad laineliselt tagasõõrmete suunas, millega soodustatakse tolmukübemete peetumist. Limanäärmete nõre mässib tolmukübemed enda külge ja teeb sissehingatava õhu niiskemaks. Sel teel uhutakse tolmukübemed ninaneelu, kust nad koos limaga välja sülitatakse või alla neelatakse. Limaskestas on rohkesti veresooni, mis moodustavad sel põimikuid. Eriti tihedalt on venoosseid veresooni alumise ninakarbiku piirkonnas ja keskse ninakarbiku servadel. Siit võivad tekkida verejooksud. Tänu arvukatele veresoontele õhk ninas soojeneb. Ninaõõne ülemise osa limaskestas asub haistepiirkond, milles leiduvad erilised tunderakud - haisterakud. Nende ülesanne on õhu kõlblikkuse kontroll. 1. ninaõõs 1. suupilu
miski muu on organismi kaitsevõimet vähendanud. Hingamisakti üldiseloomustus Hingamisaktil kolm osa: 1) väline ehk kopsuhingamine – õhu liikumine atmosfäärist läbi hingamisteede kuni alveoolideni ja vastupidi – väljahingamise ajal alveoolidest atmosfääri 2) gaaside transport – toimub veres. Kopsu alveoolide seintes olevatest veresoontest liigub hapnik arteriaalse verega vasakusse kotta ja vasakusse vatsakesse piki veresooni kuni kudedeni. Vastupidi - venoosseid veresooni mööda süsihappegaasirikas vesi alveoolideni. 3) sisemine ehk koehingamine – hingamisakti see osa, kus kudedeni jõudnud hapnik läheb veresoontest kudedesse ja rakkudesse; asemele tuleb süsihappegaas
nakkuste vastu – põrn on ka suurim verefilter ja vere deponeerimise organ Samuti toimub põrnas vanade või defektidega leukotsüütide ja erütrotsüütide lammutamine ja eemaldamine tsirkulatsioonist Kaetud kiudsidekoelise kihnuga, kus leidub erandlikult ka silelihasrakke – kihnust lähtuvad trabeekulid e põrgad Põrna parenhüümis eristatakse kahte piirkonda: Punane pulp – koosneb enamuses parenhüümist, mis sisaldab venoosseid siinuseid Valge pulp – tsentraalarterioolidega seostuv lümfoidkude, mis koosneb lümfisõlmekestest ja periarteriolaarsetest lümfoidtuppedest Venoossiinuste vahele jääb pulp kitsaste väätidena – põrnaväädid Põrna punane pulp koosneb peamiselt erütrotsüütidest, trombotsüütidest, T- ja B-lümfotsüütidest ja makrofaagidest
359 Nendele sümptomitele tuleb alati suurt tähelepanu pöörata, sest täieliku isheemia korral on vaja kohe tegutseda. Pärast 6-tunnist ebapiisavat verevarustust kahjustuvad lihased pöördumatult, nii et tihti ei aita ka edukas revaskularisatsioon enam jäset päästa. Põhimõtteliselt tuleks jäsemevalude korral suuta eristada kahte tüüpi sulgusi: arteriaalseid (mis eeldavad tihti kiiret tegutsemist) ja venoosseid. Akuutse arteriaalse sulguse korral esinevad 5P sümptomid, venoosset sulgust iseloomustab peamiselt turse. Akuutne perifeerne veresoone sulgus on üks peamisi kiirabijuhtumeid, millele tuleks jäsemete kaebuste korral mõelda. Peale elutähtsate funktsioonide toimimise tagamise tuleb patsient asetada õigesse asendisse ning aidata leevendada valu. Sobivate veresoonte kirurgia võimekusega haigla valik ja patsiendi kiire toimetamine sinna määravad suuresti edasise ravi tulemuslikkuse.
annaabi.ee 
