1881. a troonile tulnud Aleksander III alustas venestamist kõigis vähemusrahvastega asustatud piirkondades (Poolas, Soomes, Baltimaades), alustas vastureformide läbiviimist, toetus oma tegevuses slavofiilidele; ta oli esimene tsaar, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata, Eestis samal ajal rahvusliku liikumise langus. Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri — keelekasutust, hariduselu, religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu — puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine polnud enam võimalik. 19. sajandi teine pool oli eesti kultuurile üpris lootustandev. 1862.
Kuna enamus ajast kuulus Vene vägedel oma probleemide lahendamiseks, mitte eestlaste tegevuste kontrollimiseks, siis tekkis meil võimalus iseseisvumiseks. Eesti polnud ainus riik, kes soovis iseseisvuda. Selle poole püüdlesid ka Läti, Leedu ja Poola. Neil kõigil oli hea võimalus kasutada ära Vene riigi nõrkust. Leian, et see oli õnnelik juhus, et oli võimalus ära kasutada Venemaa kriitilist olukorda. Eesti iseseisvumise üheks eelduseks võib pidada seda, et eestlaste venestamiskatsed ei olnud kuigi tõhusad. Venestamise surve nõrgenes ja see andis võimaluse uueks rahvusluse tõusuks. Eesti iseseisvumise eel, venestamisajal loodi ka palju uusi seltse rahvuskultuuri edendamiseks. Näiteks majandusühistud pakkusid võimalusi majanduses osalemiseks. Tööstuse arengut, hariduse paranemist ja rahvuslikku liikumist võib samuti pidada Eesti iseseisvumise eeldusteks. Kõik see on asjade loomulik käik.
24. veebruaril 1918 toimus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamine Tallinnas. Eesti Maapäeva poolt vastuvõetud Manifest kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ja selle esimene ajalik ettelugemine toimus 23. veebruaril Pärnu teatri rõdult ning manifest avaldati Riigi Teatajas. Aga teekond selle saavutamiseks sisaldab endas nii õnnelikke juhuseid kui ka plaanitut tegevust. Eesti iseseisvuse eeldusteks saab pidada seda, et eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine polnud enam võimalik. Samuti ei suutnud lühiajaline venestamiskampaania lõhkuda regiooni sajanditepikkust saksa kultuuritraditsiooni ning Venemaa Balti provintside saksapärane ilme jäi püsima edaspidigi. Brutaalse venestamispoliitikaga kaotas tsaarivalitsus aga eesti rahvusliku liikumise poolehoiu
juhtimisel 1882.1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui kultuurisfääris. Samal aastal alustasid keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti sajandi viimasel kümnendil. Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri -- keelekasutust, hariduselu, religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu -- puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886. aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.
1882.1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui kultuurisfääris. Samal aastal alustasid keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti sajandi viimasel kümnendil. Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri -- keelekasutust, hariduselu, religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu -- puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886. aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.
Maaomavalitsusreform jäi teostamata ja baltisaksa autonoomia üks nurgakive, aadli seisuslike korporatsioonide -- rüütelkondade -- ainuvõim kubermanguomavalitsuses püsima kuni 1917. aastani. Rüütelkondade juhtida ja valitseda jäi ka kohalik luteriusu kirik. Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri -- keelekasutust, hariduselu, religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu -- puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886. aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.
provintside poliitilis-õigusliku korra reformimisel lõpuni. Maaomavalitsusreform jäi teostamata ja baltisaksa autonoomia üks nurgakive, aadli seisuslike korporatsioonide – rüütelkondade – ainuvõim kubermanguomavalitsuses püsima kuni 1917. aastani. Rüütelkondade juhtida ja valitseda jäi ka kohalik luteriusu kirik. Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri – keelekasutust, hariduselu, religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu – puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886. aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.
annaabi.ee 
