- ingressiivne kõne – õhuvool liigub sisse, sissehingamisel kõnelemine 2) õhurõhkude muutumise tekitamisviisi järgi: - pulmonaalne – kopsuõhuvoolu abil - glotaalne – kõriõhuvoolu abil. Tekitatakse suruhäälikuid (= ejektiive) – kõri liigub ülespoole, õhk väljapoole –, implosiivne – kõri liigub allapoole, õhk sissepoole. - velaarne – pehme suulae õhuvool. Tekitatakse imihäälikuid (= avulsiive) – õhk liigu imedes suhu, pehme suulagi sulgub. Fonatsioonielundid – hääle tekitamine Kõri oma elunditega – alumine hääleallikas. Häälekurdude võnkumine tervikuna tekitab hääle põhisageduse ehk põhitooni (F0): kõrgem sagedus = kõrgem hääl, madalam sagedus = madalam hääl. Häälekurrud liiguvad nii tervikuna kui osadena. Häälekurdude osade võnkumine tekitab
karjala keeles. 7. Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest? Üheks läänemeresoome lõunarühma erijooneks on läänemeresoome keeltes kunagi üldiselt levinud vokaalharmoonia kadu. Ajalooliselt on aga vokaalharmoonia olnud ka lõuna-läänemeresoome keeltes üldine ja isegi ulatuslikum võrreldes põhjapoolsete läänemeresoome keeltega. Rõhulise silbi keskvokaali õ esinemisele lisaks on läänemeresoome lõunarühma keeltes olnud levinud velaarne vokaalharmoonia, mille puhul tagavokaalsete sõnade järgsilpides /e/ ja vadja keeles ka /o/ asemel ilmneb õ. Velaarne harmoonia on veelgi iseloomulik vadja ja idapoolse lõunaeesti hääldusele, nt vadja oonõ ’hoone’, punõn ’punun’, võru tulõ ’tule’, hõbõ ’hõbe.’ Tänapäeval ei esine vokaalide ees- ja tagapoolsuse harmooniat enam liivi keeles ega eesti kirjakeeles. Siiski on tegemist üsna hilise järgsilpide vokaalistiku
Hiaatus on hästi jälgitav, kui sõnale liitub konsonandiga algav muutelõpp. Konsonantide artikulaator on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage neelust glotiseni. Häälikute nimetuses väljendatakse häälduskohta liigadjektiiviga (nt apikaaldentaalne, dorsaalvelaarne). Arikulaator ja häälduskoht on enamasti omavahel koreelatsioonis: kui häälduskoht on tagapoolne (nt velaarne), siis on ka artikulaator tagapoolne (postdorsaalne); kui häälduskoht on eespoolne (nt postdentaalne), on ka artikulaator eespoolne. Anatoomilistel põhjustel ei ole keeltes apikaalvelaarseid häälikuid. Selle ennustatavuse tõttu jäetaksegi artikulaator sageli mainimata ja räägitakse lihtsalt näiteks alovelaarsetest häälikutest, isegi ainult apikaalalveolaaridest ja velaaridest. Kõnetrakti otstes ( huultel ja häälekurdudel) langevad artikulaator ja häälduskoht kokku
sündümä `sündima', imäkene `emakene', kirderanniku: värävä `värav', käbü `käbi' idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete' Eesti kõnekeeles h-häälik on nõrk, nt vähä, nähä, lähän Palataalne vokaalharmoonia: a > ä, u > ü, o > ö Räp, Vas, Se püttö, elähtönü; Lüg, Jõh, Vai tütöt, näkö Velaarne vokaalharmoonia: e > õ Khn, eL 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Eesti keele palatalisatsioon on fonemaatiline, s.t eristab tähendust Minimaalpaarid palk - palga, palgi; sulg - sulu, sule; kann - kannu, kanni; jutt - juti, jutu Palataliseeruvad t, l, n, s järgneva i ja j-i mõjul (nali, padja, koti, kassid)
· Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus, nt veer voor. Distinktiivtunnused: · On sõna tähendusi eristavad tunnused, nt kila küla. Täiendav jaotumine: ehk komplementaarne distributsioon. · Kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine. · Nt velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal. Allofoon on ühe ja sama foneermi foneertiline variant. 6. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? · Hingamiselundid ülesandeks on varustada kopsud hapnikuga. · Fonotatsioonielundid ülesandeks on hääle tekitamine. · Artikulatsioonielundid kõris tekitatud hääl kandub suuõõnde, kus hääl muutub resonantsi tagajärjel häälikuteks.
Vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir küür , kila küla Paralleelne jaotumine - kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu lahu , varu valu , vaar vaal Täiendav jaotumine ehk komplementaarne distributsioon: kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on täiendavas jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Foneemi püsivate tunnuste miinimum- komplekt. Positsioonist, häälikuümbrusest, kõnelejast jms tulenevad varieeruvad tunnused. Vabaallofoonid Positsioonilised allofoonid: ekstrinssed e märgatavad intrinssed ehk märkamatud Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus
Vastavad alged ilmnevad juba lalina ajal. Ka hakkab laps mõistma kõigepealt tooni. Sõnade hääldamist tuleb vaadelda paralleelselt kahes plaanis: 1) rõhulis-rütmiliste struktuuride kui hääldusraamide omandamine; 2) häälikute artikuleerimine ning sõnade häälikkoostise omandamine. Kõne hälbelise arengu puhul on aga substituudid sageli teistsugused. Nad on kõlalt õigele häälikule lähedased, motoorselt aga oluliselt erinevad: eesti keeles näiteks uvulaarne või velaarne r, külgmine (lateraalne) s. Kirjeldatud nähtuste puhul on varajane logopeediline sekkumine igati otstarbekas ja põhjendatud, sest sellistel substituutidel on kalduvus kinnistuda. Oskus hääldada häälikut on küll eelduseks selle kasutamisele sõnades, kuid sõnade häälikkoostise omandamine allub siiski oma seaduspärasustele. Tegelikult omandatakse häälikud sõnades, mitte isoleeritult. Katse seada häälikuid kõnetule lapsele võib küll osaliselt
annaabi.ee 
