vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapaneja." ( Hegel. Filosoofiateaduste entsüklopeedia, III, lk 352 ) Mõistus, avaldudes maailmaajaloos , on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja maailmamõistus ei ole Hegeli jaoks identsed. Maailmavaim on ajaloo substants ehk alus, maailmamõistus aga kujutab endast ajaloolist seaduspärasust. Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest ajaloofilosoofia pole võimalik ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane. ,,Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu" ( Hegel. Loengud ajaloofilosoofiast, lk 23 ) Maailma ja ka ajaloo mõistuspärasus avaldub tema arvates kahel kujul: 1) Mõistuspärasus kui objektiivne seaduspärasus. Mõistuspärasus ei eelda mingit isiku olemasolu, kes sunniks maailma alluma seadustele, mõistus ei ole miski väline maailma suhtes. Mõistus on maailm selle seaduspärasuse aspektist vaadelduna.
ei laguneks kannab hoolt "tsiviilreligioon", kuhu kuulub ka patriotismi-kultus. teosed: "Arutlus teadusest ja kunstidest", "Arutlus inimsetevahelises ebavõrdsuse allikaist ja alustest", "Julie ehk Uus Helose", "Ühiskondlikust lepingust" ja "Emile ehk kasvatusest" ning "Pihtimused" 5. Georg Wilhelm HEGEL - sakslane - suur süsteemilooja Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole Hegeli arvates võimalikki ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane:"Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu" Ajalugu on Hegeli arvates maailmavaimu areng. Vaimu olemuseks on vabadus ning maailmavaimu areng seisneb üha täielikumas enesetunnetamises, oma olemuse vabaduse mõistmises. Maailmavaimu areng väljendub inimeste arusaamades sellest, mis on vabadus. Kunagi arvati, et vabadus on omavoli. Selline idamaiselt barbaarne arvamus iseloomustas ajaloo algust. Aja jooksul
Ajaloofilosoofia aineks on maailmavaimu arengu seaduspärasused. Maailmavaim on aluseks kõigile maailmas toimuvatele ajaloolistele protsessidele ja sündmustele. Maailmavaimu ei seosta Hegel ühegi konkreetse isikuga ega ka Jumalaga tavainimese mõistes. Maailmavaim on pigem üldistatud inimene või inimteadvus, mis on vastandatud mõtteliselt konkreetsetele inimestele. Ta tegutseb ajaloos ja on selle liikumapanija. Hegel on veendunud, et ajalugu on mõistuspärane, sest ilma selle veendumuseta ei saaks olla ka ajaloofilosoofiat. Mõistus, mis avaldub maailmaajaloos, on maailmamõistus. Viimane avab ajaloo tema loogika aspektist lähtudes ning kujutab seega endast ajaloolist seaduspärasust. Maailmamõistus ei samastu Hegelil maailmavaimuga, sest maailmavaim on ajaloo aluseks ja tema lahutamatuks omaduseks ongi maailmamõistus. Hegel on oma loengutes ajaloofilosoofiast juhtinud tähelepanu ka sellele, et juba Vana-
konkreetne isik, ka mitte Jumal lihtrahvalikus tähenduses; pigem on see inimene üleüldse, abstraktne inimene või inimteadvus üleüldse, mis mõtteliselt vastandatakse konkreetsetele inimestele. Selline vastandamine saab olla vaid mõtteline, sest tegelikult "vaim ei hõlju ajaloo kohal nagu vete kohal, vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapanija". Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole Hegeli arvates võimalikki ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane: "Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu". Mõistus, avaldudes maailmaajaloos, on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja maailmamõistus ei ole Hegeli jaoks identsed. Maailmavaim on ajaloo substants ehk alus, maailmamõistus kujutab endast ajaloolist seaduspärasust (ajalugu tema loogika aspektist). Seega võib öelda, et maailmavaimu atribuut (lahutamatu omadus, tunnus) on mõistus. See ongi maailmamõistus.
● Igasugune liialdamine, kas arulagedusest, argusest, taltsutamatusest või kurjusest tähendab kas loomalikku toorust või haiglaslikku käitumist. Vihaga seostuv ohjeldamatus pole nii inetu kui himudega seostuv. Himude puhul on ohjeldamatus inetum kui viha puhul. Ohjeldamatus pole pahe või on siis seda teatud kujul: ohjeldamatus on vastuolus valikuga, pahe aga lähtub sellest. Kui ohjeldamatu inimene on selline, et järgib liigseid kehalisi naudinguid ilma veendumuseta ja vastuolus õiguspõhimõttega, siis taltsutamatu inimene teeb seda veendunult, kuna ta on selline, et ta neid järgib. Seega esimest saab küll kergesti ümber veenda, teist aga mitte. Isemeelsed – on need kes jäävad oma arvamuse juurde kindlaks. „Neid on raske veenda ega saa hõlpsasti ümber veenda. Nad sarnanevad mõneti ohjeldatud inimesega. Isemeelsed, ei võta loogilist arutelu kuulda, kui on himudest haaratud ja juhinduvad paljus naudingutest.
on väljendatud pühas katekismuses, 3) laulud on relvad võitluses kurja vastu, on mõeldud kuradile vastuhakuks, et teda eemal hoida, 4) rahvas või ei oska ühtki laulu õigesti laulda – laulude koosesitamine mõjub Mülleri meelest piinlikult. Esitust on vaja parendada, inimesi õigesti laulma õpetada. Miks kõlas eestlaste laulmine määgimisena? Ei peetud viisi, aga ei saadud ka aru laulu mõttest, mida peaks edasi andma. Sisemise veendumuseta ei tule välja ka väline esitlus. Tekstid on baltisaksa pastorite tõlgitud saksa keelest. Tõlke kvaliteet sõltus pastorite eesti k oskusest, mis oli halb, mistõttu jäi ka laul kohalikele mõistmatuks. Kirikuõpetajatele tekitas probleeme, et eestlased laulsid regilaule omakeskis, seega oskasid samas spetsiifilises rütmis laulda ka kirikulaule. Mülleri suhtumine oma kirikuõpetaja kogemusse oli pigem üleolev, negatiivne, leige, tõrjuv, ükskõikne
annaabi.ee 
