Meeleelundid : kaks paari kombitsaid ja silmad, kompimis ja maitsemeel Sigimine : liitsuguline Mitmekesisus : Tähtsus looduses : aitavad kaasa parasiitusside levikule Kasutusalad : söögiks, kunagi kasutasid inimeses usse riide värvimiseks Hingamine : kops või lõpused JÄRVEKARP Elupaik : mageveekogudes kui ka meres Suurus : Ehitus : neil puudub pea, väljast on koda kaetud õhukese sarvainest kihiga ja seestpoolt õhukese pärlmutterkihiga Toitumine : vetikatest ja väiksematest veeloomadest Närvisüsteem : Meeleelundid : Erituselundid : KARBID Sigimine : lahksugulised Kasutusalad : söögiks inimestele, loomadele ja merelindudele Mitmekesisus : ei ole suurt mitmekesisust Hingamine : PEAJALGSED LIMUSED Elupaik : meredes Suurus : Toitumine : ujuvatest kaladest ja selgrootutest Liikumine : tänu täiuslikule närvisüsteemile, saavad nad kiiresti ujuda ja ka vee reaktiivjõudu kasutades Enesekaitse : muudavad oma keha värvi, tindinääre, mille eritist pritsitakse vette
HARJASLIMUKAS · 1 TUNTUMAID HULKHARJASUSSIDE LIIKE. · PEAOSAS ASUB NEIL MITU KOMBITSAT, KAKS PAARI SILMI NING TUGEVATE LÕUGADEGA SUU. · HARJASLIMUKAD EI KAEVA ENNAST PÕHJASETETESSE, VAID LIIGUVAD TOITU OTSIDES MÖÖDA PÕHJA RINGI. HARJASLIMUKAS · LIIKUMISEKS ON NEIL IGA KEHALÜLI KÜLGEDEL JÄTKED, MIS ON VARUSTATUD PIKKADE HARJASTEKIMPUDEGA. · HARJASLIMUKAD ON RÖÖVLOOMAD NING TOITUVAD PEAMISELT VÄIKESTEST VEELOOMADEST, KUID KA VETIKATEST. · NENDE SUUREMAD VAENLASED ON KALAD JA VÄHID. SARNASELT VIHMAUSSIDEGA HINGAVAD HARJASLIMUKAD KOGU KEHAPINNAGA. LIIVATÕLV · ERINEB OMA ELUVIISILT HARJASLIMUKAST. · ELAB VEEKOGU PÕHJAS, LIIVA SISSE KAEVUNULT. · OMAPÄRASED ON NAD KA SELLE POOLEST, ET HINGAMISEKS ON NEIL LÕPUSED, MIS ASUVAD KÜLGJÄTKETEL LIIVATÕLV · ÜHEST OTSAST SÖÖB VETIKAKÕDU JA IMEB LIIVA SISSE.
Seda, kui lepamaim veekogus elab, peetakse puhtuse ja vähese või olematu reostuse märgiks. Ta on üks kergemini kohastuvatest kaladest. Huvitav on ka see, et lepamaim suudab muuta värvus meeleolust olenevalt. Näiteks hädaohu korral võivad nad muutuda täiesti värvituteks. Lepamaim tegutseb magevetes ja tema menüü on ebatavaliselt rikkalik. Ta on jõgede ja järvede toiduahela oluline lüli. Harilik lepamaim toitub mitmesugustest veeputukatest ning teistest väikestest veeloomadest. Soovides püüda vee kohal lendavaid putukaid, hüppab ta koguni veepinnale. Süües on lepamaim võimeline oma liikuvad lõuad ettepoole välja sirutama. Ise on ta toiduks suurematele röövkaladele, lindudele ja imetajatele. Ka jäälinnu lemmiktoiduks on lepamaimud, kuna nad ujuvad veepinna lähedal ja neid on kerge kätte saada. Harilikku lepamaimu võib kohata puhastes magevetes üle Euroopa. Ta võib elada jõgedes, järvedes, veegatäidetud
tungib ohvri kehasse, põhjustades üldist või siis kohalikku mürgistust. Teise tüübi niit mässib end ohvri ümber. Samuti on olemas kõrverakud, mis kleebivad ohvri enese külge. Neid kasutavad hüdralased ka ajutiseks kinnitumiseks edasiliikumisel. Ta elab puhtaveelises veekogus.Hüdra kinnitub taimedele vm. veealustele esemetele tallaga. Ta võib liikuda aeglaselt ühest kohast teise. Hüdra ei uju kunagi vabalt vees. TOITUMINE Hüdralased toituvad mitmesugustest veeloomadest, kes on piisavalt väikesed selleks, et hüdralased need nahka panna võiksid. Nendeks võivad olla väikesed rõngussid, aerjalalised, putukad ja nende vastsed. Suuremad hüdralaste liigid püüavad ka väikesi kalu. Hüdralase kombitsad liiguvad vaikselt vees hetkeni, mil silmapiirile ilmub saakloom. Sel hetkel tulistavad kombitsad välja kõrveniidi, halvavad saagi ning suruvad suuavasse. Kui ohver on suuremõõtmeline, ajab hüdra suuava pärani
Karikloomad, meririst- vastseeas polüübid, täiskasvanuna meduusid. 9. Mis iseloomustab ainuõõsseid: iseloomulikud tunnused, elupaik, toit, liikumine? Ainuõõssed elavad vaid vees. Suurem osa neist soolases vees, kuid võib leida ka neid mageveest. Keha on neil kiireliselt sümmeetriline. Loomtoidulised- toituvad väikestest veeloomadest. Kombitsate abiga aitavad suhu. Neil on üks suur õõs, mille ühes otsas on kombitsatega suuava. Ainuõõssed on ka esimesed kudedega loomad. Närvisüsteemiks on neil lihtne võrgustik. Neil on ka kõrverakud, millega nad surmavad vaenlasi, süstides neisse mürki. Neid on nii polüüpe kui ka meduuse. Polüübid on veekogu põhja kinnitatuna ega liigu, meduusid aga hõljuvad vees ringi. Mõned ainuõõssetest on vastseeas polüübid ning täiskasvanu eas meduusid. 10
Selle seltsi esindajad vaalad ja delfiinid ei välju iialgi maismaale ja sünnitavad isegi poegi vees. Vaalaliste kehal pole karvkatet. Nad kulgevad vees sabauime ja loibadeks kujunenud eesjäsemete paari abil. Vaalaliste pojad sünnivad täielikult väljakujunenutena ja võivad kohe emale järgneda. Sinivaal on kõige suurem nüüdisaegne imetaja. Üksikud usendid kasvavad 30m pikaks ja kuni 150t raskeks. Sinivaal kuulus kiusvaalade hulka. Tal pole hambaid ja toitub väikestest veeloomadest, peamiselt vähikestest. Sinivaala ülalõualuust ripuvad allapoole arvukad narmastunud servedega sarvplaadid vaalakiused. Vüttes hiigelsuuõõnde vett, kurnab vaal selle läbi sarvplaatide, kiustesse takerdunud vähikesed aga neelab alla. Sinivaal sööb ööpäevas 2-4t toitu. Naha aluse raskakihi paksus küünib suurtel vaaladel kuni 20-50cm. Seda rasva kasutatakse toituainete- ja parfümeeriatööstuses. Nende küttimine on kogu maailmas piiratud. Delfiinid kuuluvad hammasvaalade hulka
· lemmikloomasööt, mis sisaldab loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid ja mida ka ärilistel kaalutlustel ei kasutata; · toorpiimtsentrifuugimise ja separeerimissetted piimatööstusest; · tapetud ulukite kehad ja kehaosad, mis tapmiseelselt on tunnistatud inimtoiduks kõlblikuks; · kalajahu valmistamise eesmärgil avamerelt püütud kala või muud mereloomad, v.a mereimetajad; · kala ja kalatoodete kõrvalsaadused (loomsed kõrvalsaadused veeloomadest e kaladest, mis on saadud ettevõttest, kus valmistatakse inimtoiduks ettenähtud tooteid, näiteks fileerimise jäätmed, kalatükid jne); · haudejaamade loomsed kõrvalsaadused: (munakoored, munad, mis ei sisalda embrüot, ärilistel eesmärkidel tapetud ööpäevased tibud (terved tibud, kuid koorus palju, pole võimalik ära müüa või paigutada) ja munade tootmise loomsed kõrvalsaadused (siin mõeldud ka pakendamiskeskuses katkiläinud mune, koori jne);
Siluri ajastu lõpul ilmus uus, üsnagi erinev grupp väikseid mere- ja magevee kalu. Nendeks olid piklikud akantoodid, kellel oli hulgaliselt uimi, mida toestasid teravad ogad (joonis 3: 10). Need olid esimesed kalad, kellel oli ühiseid tunnusjooni tänapäeva kaladega: neil olid paarilised uimed; keha katsid soomused, mitte luuplaadid; ja mis kõige tähtsam, neil olid lõualuud. See viitab eeskätt sellele, et osa akantoodidest olid kiskjad, kes elatusid teistest veeloomadest. Arvatakse, et nende hambad arenesid lõpuste tugedest. Ühe paari lõpuste muutumist hammasteks võib vaadelda, kui klassikalist näidet evolutsioonilisest arengust, kui juba olemasolev struktuur saab täiesti uue funktsiooni. Kuigi akantoodid kadusid Devoni ajastu lõpul, nende jäetud evolutsioonilisel pärandil on suur ökoloogiline tähtsus. Täpselt ei ole teada, kuidas Devoni ajastul ilmunud uued kalaliigid akantoodidega seotud olid, kuid
Hiljem kinnitub vastne veekogu põhja, kus ta areneb nooreks käsnaks. Suguline paljunemisviis on levimise seisukohalt oluline, kuna ujuv vastne võib emakäsnast hulk maad eemale liikuda. Tähtsus looduses-biofiltrid, toiduks vähestele loomadele, sümbioosis, varjuvad väiksemad loomad. Tähtsus inimestele-pesukäsn, ravimitööstuse tooraineks. AINUÕÕSSED Nende hulka kuuluvad: hüdroloomad, karikloomad, meriroosid, korallid. Kõik nad on loomtoidulised, kes toituvad väikestest veeloomadest, kelle nad kombitsatega suuavasse toimetavad. Paljunevad peale sugulise paljunemise ka pungudes ning sageli on ta küljes veel eraldumata tütarloomi. Kehas on üks suur õõs, mille ühes otsas on kombitsatega ümbritsetud suuava. Kehaõõnt ümbritseb kehasein, mis koosneb kahest rakukihist ja nende vahele jäävast sültjast ainest. sisemine rakukiht moodustab koe, mis võtab osa kehaõõnes toimuvast seedimisest. Välimises kihis on närvirakke ja lihaskiudusid
looduse elementidele pühendatud templites. Kogukonnas on ka mütoloogia, mis kõneleb paikkonna järvedest ja jõgedest, millest loetakse ka lastele muinasjutte. Samuti on välja mõeldud müütiline tegelane Gnomo Propo, kes elab metsas ja kellega lapsed käivad aeg- ajalt kohtumas, kirjutavad talle kirju. Kui õpitakse erinevaid elemente, siis kaasnevad alati sellega ka vastavateemalised muinasjutud nt veehaldjatest või veeloomadest. Tamera üks eesmärke on leida vastus küsimusele, kuidas peatada sõjad maailmas. Seetõttu kajastub uurimisküsimus rahu loomisest ja selle hoidmisest ka Tamera lasteaias, kuna täiskasvanud teevad rahu teemaga nii isiklikus kui globaalses plaanis pidevalt tööd. Laste hariduses väljendub see läbi pideva temaatilise arutelu iganädalastel foorumitel. Pühapäeviti ja erinevatel tähtpäevadel tuleb kogu kogukond kokku suurde saali, kus alati ühiselt lauldakse
annaabi.ee 
