enamasti jõukatest kaupmeestest ning jagunes kaheks-pooled puhkasid ning teised valitsesid ja vastupidi. Nemad arutasid ning otsustasid kõik linnaelu puudutavad asjad- hoolitsesid heakorra eest, kirikute ning koolide eest, kaitsesid linna huve, tegelesid tähtsate lepingutega, suunasid ehitustöid jne. Suhtlesid ka teiste linnadega. Koosolekud toimusid raekojas. Käsitöö eraldus põllumajandusest ning spetsialiseeruti vaid oma kindlale alale. Nii muutusid valmistatud asjad vastupidavamateks ning ilusamateks. Kuid puudusid masinad, kõik valmistati oma käte abil. Toodangut vahetati või müüdi. Käsitöölised rändasid pidevalt ringi, otsides paremaid müügikohti. Nii nagu soodustas kaubanduse areng linnade teket, soodustasid ka linnad kaubanduse arengut. Kaubanduse suur tulu muutis peagi linnad jõukaks. Kaubavahetus elavnes eriti Vahemerel, pärast ristisõdu. Tähtsaimad trantspordivahendid olid ühe purje abil liikuvad kaubalaevad. Veeti peamiselt tooraineid
hõredamalt Ehitusmaterjalideks Kreeka templite juures oli olnud peamiselt puit, millel olid kiviga võrreldes teatavad eelised - eelkõige oli see kergemini töödeldav. Varastes templites olid sambad ja katus mõlemad valmistatud puidust. Et hoida puitu mädanemast, pandi iga samba alla lapik kivi. Et sammas katuse raskust taluks, pandi samasugune kivi ka iga samba ülemisse otsa. Peagi asendati puit liiva- või lubjakiviga, mis muutis ehitised suurejoonelisemateks ning vastupidavamateks. Kivist templeid hakati ehitama 7. saj eKr. Ehitusmaterjalina kasutati ka marmorit, mis on Kreekas tavaline laialt levinud kivim. Muust kivimist ehitised kaeti tihti marmoritolmust krohviga. Skulptuur Vana-Kreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on skulptuur. Arhailise ajastu skulptuur oli veel Egiptuse skulptuuri mõju all. Skulptuurid on staatilised, kehavormid on edasi antud üldistatult. Ainult materjal on olnud pehmem: liivakivi ja marmor. Kreeka skulptorid võtavad
Ehitusmaterjalideks Kreeka templite juures oli olnud peamiselt puit, millel olid kiviga võrreldes teatavad eelised - eelkõige oli see kergemini töödeldav. Varastes templites olid sambad ja katus mõlemad valmistatud puidust. Et hoida puitu mädanemast, pandi iga samba alla lapik kivi. Et sammas katuse raskust taluks, pandi samasugune kivi ka iga samba ülemisse otsa. Peagi asendati puit liiva- või lubjakiviga, mis muutis ehitised suurejoonelisemateks ning vastupidavamateks. Kivist templeid hakati ehitama 7. saj eKr. Ehitusmaterjalina kasutati ka marmorit, mis on Kreekas tavaline laialt levinud kivim. Muust kivimist ehitised kaeti tihti marmoritolmust krohviga. Põhiplaan ja kuju Templid ehitati kivist alusele ning sinna saamiseks kasutati madalat treppi. Templi ette ehitati tehti kivist altar ohverdamise tarbeks. Enam polnud templid kinnised ruumid, vaid nö vabaõhu ehitised. Need hooned olid pikad ja põhiplaanilt ristkülikukujulised. Kõigist
kasutamine ja kasvatamine lubatud, ent see on siiski rangelt reglementeeritud võrreldes näiteks USA ja Kanada üsna vaba regulatsiooniga. Euroopa Liidus suhtumine GMO-sse on üsna skeptiline. (Keskkonnaministeerium 2004.) 12 7. KOKKUVÕTE Tänu geenitehnoloogiale on inimestel võimalik kujundada neid ümbritsevat keskkonda selliseks nagu nad soovivad. Taimi muudetakse vastupidavamateks, maitsvamateks, suuremateks jne. Seda on inimene aga teinud juba miljoneid aastaid üritades parandada oma saaki säilitades eelmisest saagist õnnestunud taimede seemneid. Tänapäeval on asi aga lihtsam. Kui põllumehed ristamisel siirdasid mitmeid ja mitmeid geene, siis praegu on võimalik siirdada ainult üks soovitud geen. Vaatamata kõigile plussidele, toovad GMO-d kaasa ka tõsiseid probleeme. Tänapäeva
väljavedu tarbimiskohta suure kandejõu ja mitmesillaliste veoautodega. Kadunud on inimjõul metsamaterjali laadimine. Puude varumise aeg Kuna valdav osa tarbeesemetest, hoonetest jne. tehti puust, siis oli väga oluline leida igaks otstarbeks kõige kohasem puu ja see raiuda selleks kõige sobivamal ajal. Ehitustarbeks minevaid puid eelistati raiuda külmal ajal, kui puul on elutegevus aeglane ehk puu on nn. surnud (jaanuar, veebruar). Sel ajal raiutud palke ja saetud laudu peeti kõige vastupidavamateks, mida ei kahjustanud putukad ega seened. See reegel on teaduslikult leidnud kinnitust puidu tehniliste omaduste uurijatelt. Kuna raieajaks valdavalt talvekuud, siis mitmete seenhaiguste, eelkõige kuusikutes juuremädanikku põhjustava juurepessu levik kahjustatud puudelt või kändudelt tervetele, oli väiksem. Tunduvalt vähem said kannatada aga pinnas ja puujuured, sest kerged hobureed ja talvine metsaväljavedu ei jätnud metsa olulisi jälgi.
Et orgaanilise aine lagunemine on takistatud, hakkab orgaaniline aine ladestuma turbana. Maa-ala üleujutamine võib mõne tunni jooksul põhjustada täiesti anaeroobsed tingimused mullas, mis viivad puude juurte hingamise vähenemise või lakkamiseni. Võimalik on juurte surm mõne päeva jooksul. Isegi üleujutuste suhtes kõige taluvamad liigid peavad olema liigveevabad 55...60 % perioodist, mil juured aktiivselt kasvavad. Lehtpuid peetakse üldiselt liigniiskusele vastupidavamateks kui okaspuid. Puude hukkumist kiirendavad anaeroobsetes tingimustes mõnede liikide juurte poolt toodetavad toksilised ühendid, sealhulgas etanool ja etüleen (Savill, 1997). Anaeroobsetes tingimustes tekivad juurtele kahjulikud ained, võimalik, et need on kahjulikumad kui hapniku puudus. Nende hulka kuuluvad taandatud raud ja mangaaniühendid ning kõrge kontsentratsiooniga CO2 ja sulfiidid.
). Vanemate käsiraamatute kohaselt pidi vundamendipealne hüdroisolatsioon olema järgmine: alusmüüri pealmine pind tasandati tsementmördiga 1:3. Pärast mördi kivistumist asetati vundamendile tõrvapapi kiht, mis tõrvatakse ja millele asetatakse teine tõrvapapi kiht. Paremate ja vastupidavamate ehitiste puhul tõrvati või kaeti bituumeniga vundamendil asuv mördikiht enne papi paigaldamist ja kasutati ka kolmandat tõrvapapi kihti. Kui vanemaid puitkorterelamuid ei peetud paremateks ja vastupidavamateks hooneteks, siis võidi jätta täiendavad hüdroisolatsioonikihid tegemata. Materjalivaliku osas ei saa heaks valikuks pidada tõrvapapi kihi kasutamist vundamendi hüdroisolatsiooniks, kuna tema kestvus niiskes keskkonnas ei ole pikaealine. Seda tuleb silmas pidada, kui soovitakse hoone konstruktsioonid taastada täielikult algsel kujul. Vanasti ei olnud lihtsalt paremaid (kestvamaid) materjale. Joonis 2.43 Vundamendi ja seina vahelise hüdroisolatsiooni tegemine
annaabi.ee 
