värvuselt taimestikuga, ning kõhupoolelt heledamad, et sobituda põhja värvusega Avavees elavad kalad (viidikas, siig, rääbis) on enamasti heledamad, sinakasrohelise tooniga. Põhja lähedal elavad kalad (luts, angerjas, säga) on aga mustjaspruunides toonides, sest seal on hämar. Kalad jaotatakse lepis- ja röövkaladeks toidu alusel. Lepiskalad (särg, latikas) toituvad taimedest või väikestest selgrootutest, osa jäävadki selle toidu juurde, mida söödi vastsetena. Röövkalad(ahven, koha) hakkavad jahtima teisi, endast väiksemaid kalu. Mida rohkem kala toitu sööb, seda kiiremini ta kasvab. Kala kes sööb vähe, võib olla kõigest cm pikkune, kes toitub palju, võib olla mitme meetrine. KALAD VAJAVAD KAITSET Kalad saavad elada ainult puhtaveelistes veekogudes. Väiksemgi muutus vee koostises halvendab kalade elu. See tõttu on oluline hoida veekogu puhtana
Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat. (Vikipeedia 2015) Parmudel on hea lennuvõime putukatena ning nad võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid. Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Valmikutel küll ei ole otsest elupaiga eelistust kuid neid kohtab siiski tihedamini niiskemates kohtades ning veekogude ääres. Nende üheks meelispaigaks on aga sood ja rabad, mille põhjuseks võib olla ka see, et parmud vajavad vastsetena kui ka valmikutena elutegevuseks vett. (Luig 2006) Putukamaailmas loetakse parmusid pikaealisteks, nende elutsükkel kestab sõltuvalt liigist, kes elavad Eestis, üks kuni kaks aastat ning võivad elada maksimaalselt kolme aastaseks. Parmud munevad oma munad taimelehtedele või ka kividele iseloomulike kogumikena, kust hakkavad kooruma vastsed kes langevad vette või niiskele pinnasele. Valmikud haaravad kaasa veetilga laskudes aeg-ajalt vette, mida imetakse imikärsa abil
Vastsed erinevad täiskasvanutest tunduvalt nii välimuse kui ka eluviisi poolest. Täiskasvanud kahepaiksed on röövtoidulised, enamasti poolveelise eluviisiga. Vastsed on taimetoidulised (päriskonnalised) või röövtoidulised (osa sabakonnalisi), enamasti veelise eluviisiga. Paljudel sabakonnalistel esineb neoteenia ehk vastsesigimine – nad ei moondu looduses kunagi, vaid sigivad vastsetena. Roomajate iseloomulikud tunnused: Kõigusoojased, kes ei suuda ise oma kehatemperatuuri reguleerida. Nahk on sarvestunud, kaetud soomuste ja kilbistega. Kui jäsemed eksisteerivad, on need paarilised ja viievarbalised. Kopsud on olemas. Süda kolmeosaline, krokodillidel neljaosaline. Amnioodid (loodetel on sisemine lootekest – veekest ehk amnion). Munad on kaetud nahkse või lubjastunud kestaga (erandiks ovovivipaarsed ehk
vastsekestast väljub tiivuline kiilivalmik, kes enne äralendu peab pikalt tiibu sirutama ning ,,kuivama". Taimevarrele või samblale jääb temast maha kitiinist vastsekest (eksuuv), mille järgi on võimalik määrata kiili liiki. Valmikud lendavad ringi tavaliselt juuni lõpust kuni juuli alguseni. Selle aja jooksul nad toituvad, paarituvad ja munevad, juuli lõpus saab nende eluiga otsa. Augustis võib näha lendamas veel vaid üksikuid rabakiile. Talve elavad üle nende järglased vastsetena veekogu põhjas. Levik. Kolmest mainitud rabakiilist on Eestis kõige laiemalt levinud valgelaup-rabakiil, kes elab peaaegu kõikjal, kus on rabalaukaid. Tema senised leiukohad jäävadki peamiselt suuremate rabalaamade piirkonda, märgatud pole valgelaup-rabakiili vaid Hiiumaal. Kaks teist liiki on levinud paiguti. Hännak-rabakiili oli kuni 1990. aastateni leitud peamiselt Kagu-Eestist, vaid üks teade oli Lääne- Eestist, Matsalu lahe äärest
tähtsusega nähtus, mis arenes kambriumi perioodis: mantelloomade vastsed saavutasid suguküpsuse varases arengus, enne kui jõudsid moondelises arengus täiskasvanu staadiumi. Kui reproduktiivsed vastsed olid väga edukad, siis looduslik valik hakkas elimineerima moonde hilisemaid staadiume, valdavaks jäi ainult vastsestaadium. See sarnaneb väga paljus selgroogsete arengule. Ka mõned kaasaegsed mantelloomad eksisteerivad ainult vabalt- ujuvate vastsetena. Vastsesarnastel staadiumidel võivad olla arenenud lihased ja sabaosa skelett, mis võimaldavad neil aktiivsemalt toitu hankida. Aktiivsemalt toituvad loomad suudavad orienteeruda ruumis ja vältida kiskjaid. Vertebrata - selgroogsed. 3 1. KÕRGEMATE TAKSONITE ISELOOMUSTUS 1.1. Hõimkond Linnud (Aves) on keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Keelikloomad (Chordata) on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad selgroogsed ning mõned nendega lähedases suguluses olevad selgrootud
Väheharjaussid: Rõngasusside teise suure hõimkonna moodustavad väheharjasussid. Nende esindajas on üldiselt magevee- ja pinnaseelanikud. Riimvee -ja mereveevorme leidub ainult üksikuid. Kaanid: Kaanid moodustavad rõngasusside kolmanda klassi, mis on Läänemeres esintatud erandlikult magveevormidega. Kärssussid: Kärssussid kuuluvad tüüpiliste mereelanike hulka, kellest ainult vähesed liigid võivad esineda riim ja magevees. Kärssussi keha katavad ripsmed. Meritupp: Meritupp on vastsetena pelaagilised, täiskasvanuina paiksed bentlised mereloomade hõimkonda. Läänemereas esineb merituppesid ainult üks liik. Okasnahksed: Okasnahksetest tuntakse Läänemeres ainult kaht liiki. Need onh meritäht ja valkjas madutäht. Saammalloomad: On enamasti kinnistunud eluviisiga ja ka kolooniaid moodustava eluviisiga. Merilestlased: Nad etendavad küllaltki tähelepanuväärset osa põhjaloomastikus. Need väikesed loomakesed elavad eelkõige merede sublotoraalis.
Poolintensiivne tiigikasvatus Poolintensiivne tiigikasvatus erineb vähikasvatusest loodustoidutiikides näiteks tiikide konstruktsiooni poolest. Tiigid on sorteerimise ja/või harvendamise hõlbustamiseks tühjendatavad. Vähke söödetakse avaveealal. Paaritumine, kudemine, marja hautamine, poegade koorutamine võidakse korraldada siseruumides, kontrollitavates tingimustes. Sisebasseinides koorunud pojad siirdatakse II astme vastsetena väljas asuvatesse poegade tiikidesse kasvama. Pojad võidakse koorutada ka otse poegade tiikidesse, asetades marjaga emased just enne poegade koorumist sumpades tiikidesse. Poolintensiivne tiigikasvatus põhineb tavaliselt oma poegade toodangul eraldi poegade tiikides. Aga poegade ostmine vastkoorunutena või edasikasvatatutena võib olla tulusam. Kui vähid sorteeritakse edasikasvatuse ajal sugupoole ja suuruse järgi, võib ülejäägi müüa asustusmaterjaliks ja tiikide
parem kui väikeses tiigis. Poolintensiivne tiigikasvatus (joonis 20) Poolintensiivne tiigikasvatus erineb vähikasvatusest loodustoidutiikides näiteks tiikide konstruktsiooni poolest. Tiigid on sorteerimise ja/või harvendamise hõlbustamiseks tühjendatavad. Vähke söödetakse avaveealal. Paaritumine, kudemine, marja hautamine, poegade koorutamine võidakse korraldada siseruumides, kontrollitavates tingimustes. Sisebasseinides koorunud pojad siirdatakse II astme vastsetena väljas asuvatesse poegade tiikidesse kasvama. Pojad võidakse koorutada ka otse poegade tiikidesse, asetades marjaga emased just enne poegade koorumist sumpades tiikidesse. Poolintensiivne tiigikasvatus põhineb tavaliselt oma poegade toodangul eraldi poegade tiikides. Aga poegade ostmine vastkoorunutena või edasikasvatatutena võib olla tulusam. Kui vähid sorteeritakse edasikasvatuse ajal sugupoole ja suuruse järgi, võib ülejäägi
annaabi.ee 
