(Ibsen). Täiuslikema väljenduse leidis realism romaanis, milles kasutati kindlaid võtteid. 19. sajandi realismile on iseloomulik tugev ühiskonna- ja kombekriitiline hoiak, seda nimetatakse kriitiliseks realismiks. 19. sajandi II poolel eraldus realismist üksikseiku vääramatus põhjuslikus seoses rõhutav naturalism. 19. sajandi lõpus hakkas klassikaline realism ammenduma, tekkisid uued voolud kas siis realismi arendusena või vastandusena. Seda perioodi võime nimetada uusromantismiks, mis algas dekadentsiga (varane sümbolism, esindajaks Baudelaire), uusromantismi keskmeks saab sümbolism, sümbolismiga haakuvad dekadents, estetism ja impressionism. Realism kirjandusvooluna 1835. aastal, mil kogu Euroopale sai selgeks, et aeg muutub kõige otsustavamal kombel, tervitas vene romantik Jevgeni Baratõnski ,,raudset sammu" astuvat astuvat sajandit ,,raudset sajandit" lohutute värssidega (,,Viimane poeet") 19
Hakatakse rääkima uues Jeruusalemmast, selle kujundid kantakse vene konteksti üle. Sümbolid on olulised, kultuur on sõnakeskne. Isegi maalikunst ei saa läbi ilma sõna kujutamata. Futurismist kasvas orgaaniliselt välja nõukogude kultuur. Tekkis absoluutselt uus, tulevikukunst. Iseloomulik - uue-kunsti-paatos, vana eitamine, pärandist/traditsioonist ärapöördumine, skandaalsus. Õigupoolest oli see 'kõrvakiil ühiskondlikule maitsele'. Sõna või keel ei ole midagi müstilist (vastandusena sümbolistidele), sõna on lihtsalt kunstniku materjal. Usutakse kunstniku vabadusse allutada vana keel ('me lõhkusime süntaksi') ja luua midagi uut. Üldse valitseb uue kultus. Agressiivsus aja suhtes. Usuti, et sõna abil tuleb luua sõnas uus maailm ja siis reaalsust muuta.
Saatürdraama sisu oli lõbus ning sündmused olid enamasti seotud mütoloogiaga. 59. Millest võis tekkida atika komöödia? Atika komöödia on tõenäoliselt välja arenenud lõbusatest saatürdraamadest, mida esitati osana tetraloogiast linnadionüüsiatel ja lenaiadel. Atika linnadionüüsiatelt on teada esimesed komöödiad. Komöödia naeruvääristas tihti ka tragöödiat ja tragöödiaautoreid, seega võis tekkida ka selle vastandusena. 60. Nimeta kreeka komöödia kolm peamist perioodi ning igaühest kaks esindajat. Vana komöödia (5. 4. saj eKr) Aristophanes ja Kratinos Keskmine komöödia (4. saj) Antiphanes ja Alexis Uus komöödia (4. saj lõpp 3. saj) Menandros ja Philemon 61. Iseloomusta üldistavalt nn vana atika komöödia sisu ja vormi. Vana atika komöödia sisu oli päevakajaline, sõjavastane ja tragöödiat mõnitav. Kritiseeriti ka demagoogiat, populismi ja poliitikuid
on lausa programmiliselt liikunud metafoori kui kunsti olemusliku aluse lammutamise suunas. Alul seda retoorilise figuurina täiuseni viies, et seejärel eemalduda ja naasta luuleeelsesse, "keele enese algse ja paratamatu metafoorsuse" juurde. Juba ühes oma kuulsaimas essees "Mis on luule?"(Looming 1975, nr 12) väidab ta luule olevat argikeele kohal kõrguva metakeele, mis aga ei toimi argikeele vastandusena, vaid omamoodi süvendajana. Mõlemad, nii argikeel kui luulekeel, on tõelusega elavas kontaktis, mida Kaplinski meelest ei suuda aga "metafoor metafoori pärast" luuletamine.Siin näibki olevat sobiv koht iseloomustada Kaplinski loojanatuuri mitte siis ainult luule, vaid ka proosa, draama ja esseistika primum mobile't. Selleks on kaemus selle sõna kõige sügavamas tähenduses, elu vahetu tajumine. Elu ja tõde ühinevad ja avanevad paradoksis, mõnikord lausa absurdis
Silbivälteteooria - Ferdinand Johann Wiedemanni ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache" (1875). Jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Põhiküsimus: kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Rõhulise silbi kestuslikud (ja tonaalsed) erinevused on piisavad, et eristada välteid omavahel. Valter Tauli on käsitlenud välteid binaarse vastandusena: silbitasandi kerge ja raske (silbi)aktsent (II ja III välde, resp.). Teisedki silpide kahese vastanduse pooldajad, nt Mati Hint, Martin Ehala, Arvo Eek, Ilse Lehiste on leidnud, et eesti keeles on kaks silbiväldet: lühike ja pikk. Pikad silbid on hääldatud erineva tõhususega: nõrgema e lauge rõhuga (Q2) või tugevama e raske e järsu rõhuga (Q3) Mõned keeleteadlased (Mart Remmel, Tiit-Rein Viitso) on osutanud ka nelja välte võimalikkusele eesti keeles
jälle tema kirjelduslik informatiivsus. Pidades võimalikuks nii ono- masioloogilist kui ka semasioloogilist lähenemist, loobub TCT ühest võimalikust liigitusalusest, mille abil saaks kirjeldatavat distsipliini sügavama käsitluse huvides kitsamalt piiritleda. Sotsiokognitiivne terminoloogia Rita Temmermani sotsiokognitiivse terminoloogia idee (2000) on aren- datud selgelt Viini koolkonnale vastanduvaks terviklikuks teooriaks. Kuigi Temmerman esitab oma teooria otsese punkt-punktilt vastandusena traditsiooniliste Viini arusaamadega, leidub tegelikult ka sarnasusi, nende hulgas onomasioloogia-semasioloogia küsimuseski. Lähenemissuuna poolest on sotsiokognitiivne terminoloogia ikkagi wüsterlikult onomasioloogiline ning eristab end selgelt leksikograafiast – nii üld- kui ka oskusleksikograafia on selle teooria kohaselt sema- sioloogiline. Siin teeb Temmerman täpsustuse, mille Cabré tegemata jättis, vaadeldes lahus onomasioloogilist ja semasioloogilist tööd
annaabi.ee 
