ning ülikooli minek ei olnud raha tõttu võimalik. Kuid 1935. aasta sügisel kohtus ta kohalikul kirjandusõhtul Aadu Hindiga, kes töötas tol ajal õpetajana. Kohtunud noored abiellusid ning nii sisenes Debora Hint Tartu kirjanike maailma ja sõlmis seal palju tutvusi, mis võimaldasid tal ka ülikooli astuda, kus ta asus õppima keeli ja kirjandust. Noorpaari ainuke laps suri ning purunes ka nende abielu. Pärast juunipööret Sirbis ja Vasaras töötanud paljulubava tõlkija ja literaadi käe võitis endale Sirbi ja Vasara, hiljem Rahva Hääle peatoimetaja Anton Vaarandi. Tema õhutusel oli Debora Hint 1940. aastal astunud kommunistlikku parteisse. Tuleb märkida, et stalinistlikud repressioonid ei läinud tema lähedastest mööda külmale maale saadeti onu ja tädi perekondadega. Teine tädi põgenes 1944. aastal Eestist ja asus hiljem Ameerika Ühendriikidesse. 1940. aastal evakueerus Vaarandi Venemaale ning naasis 1944. aastal
Lisaks teistele ansamblitele. Esimesel ööl 1988 näiteks Justament. Kohale tulnud hoidsid üksteisel kaelast kinni ja laulsid üheskoos. 26.-28. augustini toimunud Rock Summeril esitati jälle Alo Mattiiseni isamaalisi laule. Rein Veidemann on sidunud laulva revolutsiooni eestlaste laulutraditsiooniga, leides, et rasketel hetkedel lööb välja "mingi müstiline kokkuhoidmise vaim". Tema sõnul võttis nimetuse "laulev revolutsioon" kasutusele Heinz Valk oma öölaulupidude harjal "Sirbis ja Vasaras" kirjutatud artiklis[1] (Heinz Valk, Laulev revolutsioon, Sirp ja Vasar, 17. juuni 1988). Marju Lauristini sõnul on Eestis tendents sotsiaalsete nähtuste mütologiseerimisele, "laulvaks revolutsiooniks" on Eestis toimunu ristitud väljaspool Eestit ja revolutsiooni mõiste kohaldamine toimunule küsimärgi all Ajaloo suurimad meeleavaldused: Juunis kogunesid Tallinna Lauluväljakule tuhanded inimesed, et laulda isamaalaule. Toimusid
rahuldasid seni väga kitsasse ringi aheldatud poetessi elunälga tegid filosoofiaüliõpilasest 1940. aasta punase pöörde kõrvaltegelase ja ajakirjaniku, ajalehe Sirp ja Vasar vastutava toimetaja ([WWW] http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E5F026587E5B65D7C22572CD004E078F 15.01.2009). Abielu pedantse ja enesekeskse Aadu Hindiga ei toonud paraku õnne. Suhet varjutas ka abielupaari ainsa lapse õnnetu surm pahaendelise kõlaga 1939. aastal. Pärast juunipööret Sirbis ja Vasaras töötanud paljulubava tõlkija ja literaadi käe võitis endale Sirbi ja Vasara, hiljem Rahva 4 Hääle peatoimetaja Anton Vaarandi. Tema õhutusel oli Debora Hint 1940. aastal astunud kommunistlikku parteisse. Tuleb märkida, et stalinistlikud repressioonid ei läinud tema lähedastest mööda - külmale maale saadeti onu ja tädi perekondadega. Teine tädi põgenes 1944.
pakutavaid rõivaid "kindla nõukogude naise kujuga". Muidugi nähti "Moealbumit" maitseõpiku funktsioonis: "Meie päevil peab moezurnaal etendama suurt osa meie elamiskultuuri tõstmisel. Nii peab ka eesti "Moealbum" saama suure kunstilis-kultuurilise väärtusega albumiks, mille eesmärgiks pole mitte ainult aidata lugejal valida sobivat kleidimoodi, vaid tõsta ka tema elamis- ja riietumiskultuuri," esitas oma visiooni "Moealbumi" tulevikust Razumovskaja. "Sirbis ja Vasaras" ilmunud artiklis "Rõivastuskultuuri suunamiseks ja arendamiseks" uurib L. Madisson "Moealbumi" 3. numbrit. Ta läheneb ajakirjale igasuguse pieteedita, olles tunduvalt kriitilisem kui Razumovskaja. Ta märgib küll ära, et: "Nende (tänapäeva) nõuete seisukohalt näitab hiljuti ilmunud "Moealbum" nr. 3 põhiliselt õiget suunda meie moeloojate töös", kuid leiab ka hulgaliselt nii "kunstilisi" kui "ideoloogilisi" eksitusi, kusjuures mõlemat liiki vead sulavad enamasti märkamatult kokku
paljusid komponiste ja muusikategelasi, jäi Cyrillus Kreek otseste teravate rünnakute alt välja. Tõenäoliselt oli selle peapõhjuseks helilooja eemalolek pealinnast: Haapsalu elanikuna sõitis Kreek vaid kaheks päevaks nädalas konservatooriumi tunde andma ning Heliloojate Liidu koosolekutel, nõupidamistel ja pleenumidel osales üliharva. Otsustav murrang Cyrillus Kreegi personaalküsimuses leidis aset 1950. aasta kevadel. Kahes järjestikuses Sirbis ja Vasaras 6. ja 13. mail ilmusid pikad anonüümsed artiklid Eesti kultuurielu kohta. Agressiivsuse ja nimeliste rünnakute poolest ületavad need kirjutised kõiki varasemaid. Esimene kannab pealkirja ,,Tugevdada võitlust kodanlike natsionalistide ja nende käsilaste vastu". Selles on juttu klassivaenlastest, kodanlikust natsionalismist, roiskuvast lääne kultuurist, venelaste ja vene keele rolli otsustavast kasvatamisest jms. 1950
nõukogudevastane, kirjanik aga peab olema reziimi teener. Kuna mul oli inseneriharidus ja ma töötasin tööliskeskkonnas, siis tekkisid ka esimesed jutud sellele alusele. Ja tööliste, lihtsate inimeste elu kujutamine oli see, mida tol ajal kangesti taheti. Nii et minu esimesi lugusid võeti üsna hurraaga vastu. Alles siis, kui 1968. aastal ilmus "Kaheksa jaapanlannat", mis oli juba eksistentsialistlikum, samanistlikum, ilmus Sirbis ja Vasaras see Eduard Pälli artikkel. Mis süüdistamine see ikka oli, mina sellele ei reageerinud. Tükk aega hiljem süüdistas mind ka Gustav Naan mingis mõttetus asjas, aga sel pole mingit tähtsust. -- 1960ndate lõpus olite ka stsenaristiks menufilmile "Viimne reliikvia", mis mõjus nõukogulikust vaatevinklist vist ka päris kahtlaselt. -- Pirita kloostri preestrile Vello Salole olen kord vabandavalt öelnud, et see on kloostrivastane ja
annaabi.ee 
