Olid inimesed kes käisid ja rändasid ringi ning kerjates ja jutustades. Suurfeodaal oli inimene kellele allus väikefeodaal ehk vasall, kuid mitte vasalli talupoeg. Sest keskajal kehtis selline põhimõte, et ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall." ja see tähendas, et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truudussuhtes. Järelikult ei tohtind suurfeodaal maadlet ise mehi sõjaväkke värvata, vaid nõudis vasallilt teatud hulga meeste väljapanekut. Järelikult suurfeodaalid olid inimesed kellele allusid kõik vasallid, ja vasallidele talupojad. Feodaalne hierarhia, see on feodaalide järjestamine tähtsuse järgi. Kõige üleval oli valitseja ja kõige alumisel olid rüütlid. Selline võimupüramiid oli selline et, ülemine oli kuningas(valitseja), Talle järgnesid suurfeodaalid mis jagunesid veel omakorda kaheks, hertsogid ja krahvid. Suurfeodaalidest
Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhetel. Vasall andis end senjööri kaitse alla ning senjöör läänistas vasallile maatüki koos talupoegadega. Vastutasuks pidi vasall senjööri ustavalt teenima ja vajadusel ilmuma sõjaväeteenistusse. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusevandega. 40 päeva aastas oli vasall kohustatud senjööri sõjaväes teenima. Vasallidel oli õigus ja kohustus senjöörile nõu anda. Lisaks nendele õigustele ja kohustustele oodati vasallilt lunaraha maksmist kui senjöör on vangistusse langenud ning kingitusi senjööri vanema tütre abiellumisel. Läänikord ehk feodalism oli ühiskonnakord, kus maa oli läänistatud feodaalidele ning seda harisid neist sõltuvad talupojad. Senjöör oli suurfeodaal, kellest sõltusid feodaalses hierarhias madalamal olevad feodaalid ehk vasallid. Senjöörid olid maaomanikud, ning nende valduses oli nii poliitilinevõim, kohtuvõim kui ka haldusvõim.
kaaskonnaga suurfeodaali juhtimise all. Nii kujunes vasalliteedi kaudu välja läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia, mille tipuks oli kuningas ja aluseks väikevasallid. Kehtis põhimõte, et „minu vasalli vasall pole minu vasall“, mis tähendas, et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truudussuhtes. Nii ei võinud kuningas suurfeodaali maadelt ise mehi väkke värvata, vaid ta nõudis suurfeodaalilt kui oma vasallilt teatud hulga sõjameeste väljapanemist. Peale läänide jagasid kuningad ka nn immuniteedikirju, millega läks muist riigivõimu funktsioone, näiteks kohtumõistmine ja maksude kogumine, vasallile üle. Kuninga ametnikel oli keelatud lääni territooriumile tulla. Keskaegne sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest, kas Rooma aristokraatiast või germaani suurnikest.
Tekkisid vana Rooma keisririigi aladel. Vasall- alamfeodaal Lään- maatükk mille feodaal vasallile kasutamiseks andis Feood- suurfeodaalilt vasallile antud maavaldus (sama mis lään) Feodaal- maaisand Vasallivanne- vasall oli kohustatud oma kulul 40 päeva aastas teenima senjööri sõjaväes; vasallil oli õigus ja kohustus anda senjöörile nõu; senjöör pidi vasallile maksma, kui soovis teda kauemaks oma teenistusse; vasallilt oodati toetust lunaraha maksmiseks senjööri vanilangemise korral ja kingitusi senjööri vanema tütre abiellumise puhul 4. Pärisorjus - miks tekkis, mida tähendab? (ptk 11) Talupoegade ülesandeks oli aadlike ja vaimulike toitmine. Talupojad olid sunnismaised nad ei tohtinud kodust lahkuda, isandal oli õigus ka talupoegi karistada. Talupoegi kutsuti ka pärisorjadeks. Orjaseisus keskajal aga kadus. Talupoja-isanda suhet nähti
Vasallivanne. Maaisandatel ehk senjööridel ehk suurfeodaalidel oli vaja sõjaväge, et oma maa-alasid suurendada, kuid kuna rahal polnud väärtust ning toimis naturaalmajandus, siis parimaks viisiks palgasõdurile teenistuse eest tasumiseks oli talle maalapikese andmine. Isik, kes sai feodaalilt maad ehk lääni ehk feoodi, oli selle feodaali vasall ning pidi andma vasallivande ja täitma senjööri käske, kaitsma oma senjööri ning vajadusel sõtta minema. Teenistuse lõppedes võeti vasallilt ära ka see maa-ala, kuid kui see sama vasall ehk alamfeodaal oli oma maa-ala edasi andnud ning kellegi omakorda enda vasalliks teinud, siis algsel maaomanikul polnud õigust seda maad tagasi küsida, sest ta sai käsutada ainult enda vasalli, kellele see maa-ala ei pruukinud enam kuuluda. ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall." Vasall vandus senjöörile ustavust ning aitas teda sõjas, vastutasuks pakkus senjöör vasallile maad.
teenistuse täitmiseks hädavajalik. Kuid senjöör võis sama eesmärgi saavutada ka ilma igasuguste annetusteta- ta võis võtta vasalli oma õukonda ülalpidamisele. Seega seisnes senjööri ja vasalli vaheliste feodaalsuhete olemus eelkõige isiklike sidemete loomises, valitsemise ja allumise, eeskoste ja teenimise suhtes. Nendes suhetes avaldub vastastikususe, teenete vahetamise printsiip sama eredalt, kui eespool kirjeldatud tseremoniaalse vahetuse vormides. Senjöör võis vasallilt maksu nõuda: 1. Senjöör oli vangis ja vasall pidi ta välja ostma, 2. Senjöör andis vanima tütre mehele, 3. Senjööri vanim poeg sai rüütliks, 4. Senjöör läks sõtta. Benefiits, lään ja allood: Benefiits- beneficium, ld keeles ,, heategu". Näiteks teenistuse eest saadav maavaldus, tinglik valdus, st, et pärast surma pidi kuningale tagasi antama. Tavaliselt mõisteti benefiitsi all mõisat selle juurde kuuluvate küladega. Samas ei olnud benefiits ainult
S sajand ajavahemik, mille kestus on sada aastat samniidid sõjakas latiinide sugulasrahvas Apenniini mägedes sarkofaag kirst, millesse asetati palsameeritud surnukeha e muumia satraap Pärsia kuninga asevalitseja allutatud maades senat suursugustest meestest koosnev nõukogu, mis otsustas kõiki tähtsamaid asju Rooma vabariigis ja mille otsused olid kõigile kohustuslikud senjöör feoodi ehk lääni andja, kes sai vasallilt vastu truudusvande, millega too kohustus senjööri kutsel väesalga eesotsassõjateenistusse ilmuma separaatrahu rahu, mille on vastasriigiga sõlminud üks liitlasriik teistest liitlastest eraldi sibüll Kyme linnas elanud kreeka päritolu naisennustaja silpkiri kiri, mille märgid tähistasid üksikuid silpe skarabeus muistsete egiptlaste püha mardikas, mille kujusid kasutati amuletina skulptuur kuju
senjööride vasallid, kuid kel endil enam vasalle polnud S sajand ajavahemik, mille kestus on sada aastat samniidid sõjakas latiinide sugulasrahvas Apenniini mägedes sarkofaag kirst, millesse asetati palsameeritud surnukeha e muumia satraap Pärsia kuninga asevalitseja allutatud maades senat suursugustest meestest koosnev nõukogu, mis otsustas kõiki tähtsamaid asju Rooma vabariigis ja mille otsused olid kõigile kohustuslikud senjöör feoodi ehk lääni andja, kes sai vasallilt vastu truudusvande, millega too kohustus senjööri kutsel väesalga eesotsas sõjateenistusse ilmuma separaatrahu rahu, mille on vastasriigiga sõlminud üks liitlasriik teistest liitlastest eraldi sibüll Kyme linnas elanud kreeka päritolu naisennustaja silpkiri kiri, mille märgid tähistasid üksikuid silpe skarabeus muistsete egiptlaste püha mardikas, mille kujusid kasutati amuletina skulptuur kuju
S sajand ajavahemik, mille kestus on sada aastat samniidid sõjakas latiinide sugulasrahvas Apenniini mägedes sarkofaag kirst, millesse asetati palsameeritud surnukeha e muumia satraap Pärsia kuninga asevalitseja allutatud maades senat suursugustest meestest koosnev nõukogu, mis otsustas kõiki tähtsamaid asju Rooma vabariigis ja mille otsused olid kõigile kohustuslikud senjöör feoodi ehk lääni andja, kes sai vasallilt vastu truudusvande, millega too kohustus senjööri kutsel väesalga eesotsas sõjateenistusse ilmuma separaatrahu rahu, mille on vastasriigiga sõlminud üks liitlasriik teistest liitlastest eraldi sibüll Kyme linnas elanud kreeka päritolu naisennustaja silpkiri kiri, mille märgid tähistasid üksikuid silpe skarabeus muistsete egiptlaste püha mardikas, mille kujusid kasutati amuletina skulptuur kuju
annaabi.ee 
