Ajarefrään Jaanika Juhanson Retsensioon Käisin 3. veebruaril Nukuteatris vaatamas lavastus „Ajarefrään“, mis rääkis ühest nukunäitlejast, kes eksib varjudesse, ent otsis kuldkollas liblikat. See oli Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monolavastus, kus mälupildid elustusid ja värvilisest hämarusest kerkis esile ootamatuid kohtumisi. Lavastus põhines armastatud nukunäitleja autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel. Kõik algas sellega, kui Helle oli veel noor. Ta mängis oma nukkudega ning mõne hetke pärast istus mingisuguse mootorratta peale ning sõitsid sellega mööda tema eluteed edasi. Helle oli
Mõlemad lapsed võpatasid samaaegselt ja tõmbusid teineteisele veelgi lähedamale. "Kas sa kuulsid seda, Marii?" sositas poiss väriseval häälel. Tüdruk noogutas ettevaatlikult vastu ja üheskoos astuti hääletult kauni hääle suunas. Nii kõnniti paar tundi, mis tundusid vaid minutitena, sest laul ei vaibunud, vaid valjenes iga astutud sammuga. Peagi nägid lapsed eemal tulekuma ja kellegi rütmilist liikumist. Nad astusid aegamisi lähemale, ent samas püüdsid varjudesse hoiduda. "Marii?" küsis poiss tasakesti, kui nad suisa lõkkeplatsi servaaladele jõudsid, "Kas me magame või on see ilmasi?" "Ma ei tea, kuid vaata kui ilusad nad on!" sosistas õde vastu. Nimelt avanes tihedast põõsastikust, kus lapsed varjusid, vaade kogu suurele lõkkeplatsile, kus käis parajasti haldjaselanikkonna suvepidu. Seal oli kõiki: nii noori kui vanu, nii mets- kui ka veehaldjaid ühesõnaga kogu haldjasriigi koorekiht oli siia kokku kogunenud. Platsi keskel
kes oli Tallinna sattunud üle 20 aasta tagasi, kui ta ühel Lübecki laeval sõjasulasena teenis. Siit oli ta naise leidnud ja siia linnavahina tööle jäänud, hiljem ülendati ta vapruse eest torniülemaks. Surma eelõhtul oli ta käinud nunnade kõrtsitoast õlut joomas ja koduteel Rataskaevu tänava poolt tulnud viirastust kohanud see oli surnust ülestõusnud inimese vari, mis tema poole käe sirutas ja otsekui midagi öelda tahtis, aga siis sama kiiresti varjudesse tagasi kadus. Hommikul rääkis ta sellest oma virtinale (teenijannale) ja apteekrile, samuti kõigile teistele, kes vähegi kuulata viitsisid, kusjuures ta kordas seejuures ka arusaamatult, et halastagu taevas Bruysi peale...Tema jutukus saigi talle saatuslikuks järgmisel hommikul leiti kloostri ja linnamüüri vaheliselt alalt tema peahaavaga surnukeha. Arvati, et ta oli vindise peaga rinnatiselt surnuks kukkunud.
asjad sealt seest. Laegas sisaldas ka lootust: petlikku küll, kuid siiski lohutust vallandatud hädas ja viletsuses. Seega peetakse pandora laekaks tundmatu sisuga ja keelatud asja. Lethe jõgi Lethe oli allilma unustusjõgi. Sellest pidid surnuteriiki jõudnud jooma, et unustada endine elu Jõgi paikned nejumala eluasemes, mis paiknes pimeduses elavate kimmerlaste maa lähedal sügavas orus, kuhu päike kunagi ei paistnud ja kus ähmane videvik kõik varjudesse mähkis. Seal tekitas ainsat heli unustuse jõe rahulik voolamine, mile vetevulin oli parim uinutaja. Lethest joomine oli ,,üks sõõm kestvat unustust" Allmaailma jõgedest ülemineku metafoor tähendab veel tänapäevalgi ärasuremist. Pegasusel ratsutama Bellerophon, ihaldas kõige enam maa peal Pegasost, suurepärast hobust, kes oli välja karanud gorgo verest, kui Perseus tolle tappis. Pegasos oli tiivuline ratsu, kelle läheduses sündis imesid
must habe peaaegu vööni; ja ühes temaga väljusid kaks koera. ,,Kuu, milline kuu!" ütles ta üles vaadates. Oli juba kesköö. Paremal pool paistis kogu küla, pikk tanum venis viie versta kaugusele. Kõik oli vajunud vaiksesse, sügavasse unne; ei liikumist ega häält, ei usukski, et looduses võib olla nii vaikne. Kui kuuvalgel ööl näed laia külatanumat onnide, kuhjade, magavate pajudega, siis tekib hinges vaikus; ses rahus, peitunud öistesse varjudesse oma tööst, hoolest ja murest, on see tanum vagune, nukker, kaunis, ja näib, et kurjust pole enam maa peal ning kõik on hästi. Vasakul algas küla ääres väli; ta oli kaugele näha, kuni taevarannani, ja kogu sellel kuuvalgusse uputatud väljaavarusel polnud samuti mitte mingit liikumist ega häält. ,,Nõndaks see on," kordas Ivan Ivanõts. ,,Aga kas see, et me elame linna läpasuses ja kitsuse, kirjutame tarbetuid pabereid, mängime vinti kas seegi pole vutlar
Hoolimata rangest must-valge piirides püsivast värvigammast, on teose koloriit varjundirohke. Mis puutub valguse ja varju jaotusse, siis on see küllaltki dünaamiline, jagunedes keskselt valgustatud osalt vaheldusrikka rütmiga maali ääre-aladele, tuues seal esmajoones esile vaatamis- ja kuulamispingest tulvil inimnägusid. Erinevalt hollandi olustikumaalijatest ei köida Rembrandti inimest kujutades ümbritsev interjöör ja ta laseb sellel täiel määral varjudesse hajuda. Ehkki Rembrandt juba Amsterdamis viibimise algusaastatel maalis rohkesti ka piibliainelisi kompositsioone ja teostas oforte mitmesugustel teemadel, varjutab ometi tema portretistikuulsus tolle ajajärgu muu loomingu. Tellijaid võlus Rembrandti oskus ühendada inimeses pidulikult esinduslikku hoiakut loomulikkusega, kunstniku võime välja tuua inimese isikupära meeldesööbiva selgusega. Pidevaks modelliks oli Rembrandtile tema noor naine Saskia ja samuti ta ise
annaabi.ee 
