„Minu ja sinu kadunud maailmad“ – Valdur Mikita 1. Kust on pärit eestlasi rahvusena ühendavad mälestused? (10 punkti) 2. Miks väärtuste ühtlustumine on löönud eestlasi kõige valusamalt? (10 punkti) 3. Milline roll on inimese elus varjudel ja piimapukkidel? (10 punkti) 4. Milline on sinu arvates maavanaemade põlvkonna tähtsus? (10 punkti) 1. Lapsepõlvest. Igaühel on meeles milline oli elu, kui kõik ei olnud veel interneti abil nii jagatav – kui kõik oli igaühele oma ja ainus. Sealt ajast on ka kõige ilusamad ja armsamad mälestused – võib-olla inimestega keda pole enam meie seas, kohtades mida enam ei eksisteeri või mis on tundmatuseni muutunud. Üldjuhul on ka nii, et inimestele jäävad
Temlisse jõudes nägid, et teised olid seal söönud ja joonud, mõned isegi täitsa purjus, aga tempel nägi ilus välja. Nad sõid õhtust ja siis läksidki magama. Esmalt pidid nad mööduma kõigist valgustest, mida inimene tunneb, ja siis neist, mida inimene veel ei tunne. Alguses väga ere valgus ehk rikaste valgus. Valgus ütles selle valguse kohta: " Inimesi ähvardab pimedaks jäämine, kui nad liiga kaua elavad selle kiirter, mis ei jäta ruumi mmahedaile ja sõbralikele varjudel" Seejärel sattusid nad vaeste valgusesse, seal tundsid ennast lapsed väga koduselt. Siis jõudsid nad ilusa luuletajate valguse juurde, mis neile väga meeldis, sest see veikles kõigis vikerkaarevärvides. Siis jõudsid nad õpetlaste valguse juurde, mis asetseb tuntud ja tundmatute valguse piiril. Lõpuks jõudsid nad ühtlase, laikudeta musta valguse ruumi, mida meie nimetame pimeduseks, ning seal ka uinusid.
Templisse jõudes nägid, et teised olid seal söönud ja joonud, mõned isegi täitsa purjus, aga tempel nägi ilus välja. Nad sõid õhtust ja siis läksidki magama. Esmalt pidid nad mööduma kõigist valgustest, mida inimene tunneb, ja siis neist, mida inimene veel ei tunne. Alguses väga ere valgus ehk rikaste valgus. Valgus ütles selle valguse kohta: " Inimesi ähvardab pimedaks jäämine, kui nad liiga kaua elavad selle kiirtel, mis ei jäta ruumi mahedaile ja sõbralikele varjudel" Seejärel sattusid nad vaeste valgusesse, seal tundsid ennast lapsed väga koduselt. Siis jõudsid nad ilusa luuletajate valguse juurde, mis neile väga meeldis, sest see veikles kõigis vikerkaarevärvides. Siis jõudsid nad õpetlaste valguse juurde, mis asetseb tuntud ja tundmatute valguse piiril. Lõpuks jõudsid nad ühtlase, laikudeta musta valguse ruumi, mida meie nimetame pimeduseks, ning seal ka uinusid.
Näiteks punane ja oranz mõjuvad ärritavalt, ent helesinine rahustavalt, samas kollane ergastavalt. Samuti on tähtis ka värvide 6 kombinatsioonid. Värvuskontrasti puhul tuleb arvestada ka värvide intensiivsusega. Alati mõjuvad tasakaalustavalt neutraalvärvid nagu must, valge ja hall. Looduslikus keskkonnas tuleks vältida eredate toonide kasutamist. Värvuste kõrval on väga oluline roll ka valgusel ning varjudel, kuna just nendest sõltub kuidas värvid ning vormid välja paistavad. Kui tegu on näiteks varjulise paigaga, tuleb arvestada, et värvid tunduvad seal tumedama kui nad tegelikult on, ning väga varjulistes kohtades võib isegi vormi täpne kuju kaduma minna. Seetõttu on maastiku kujundamisel oluline jälgida, mis kohta mingeid asju panna, et nad ei jääks liiga varju või vastupidi liiga ereda päikese kätte.
Platon, Politeia. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdluse abil. Inimesed on nagu koopas. Aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus. Sestap võib väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi. Ja seejuures elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Samas asub ülim tõelisus hoopis väljaspool koobast, puhta päikesevalguse käes, mis on meile kui koopas viibijatele pimestav, me ei suuda seda näha, kui meid selleks
algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus. Sestap võib väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi. Ja seejuures elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Samas asub ülim tõelisus hoopis väljaspool koobast, puhta päikesevalguse käes, mis on meile kui koopas
Selles koopas on inimene vang, kes peab tõelisuseks kogetut - vaid koopa seinu ja neile langevaid pettekujutlusi. Varjud on ainus, mida ahelais virgumine on võimaldanud näha. 3. Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama? Kui vang, kes on terve oma elu pimeduses kasvanud ja vaid varje näinud, oleks äkitselt valguse poole sunnitud vaatama, siis kohutaks teda valu silmadele nii tohutult, et ta pööraks pilgu eemale ega jõuaks nähagi, et varjudel on ka omanikud. Sellise kogemuse saanud vang kas keelduks uuesti valguse poole vaatamast või siis harjutaks tasapisi omi silmi sellega toime tulema ja leppima teise tegelikkuse võimalikkusega. 4. Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja? Ta oleks sunnitud harjuma nii valguse esmase ebameeldivusega kui ka silmitsi seisma varjude autoritega, olgu nendeks siis mõni valgust kiirgav taevakeha ja füüsilised objektid, mis osaliselt
annaabi.ee 
