alguses. Emasloomad kogunevad looduslikes puistutes. poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5-10 looma. Nad hõivavad tihti lindude pesakaste. Toitumine Iga emane toob ilmale ühe poja, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja Suurkõrv võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal toiduretkedele kaasa võetakse, hiljem aga seista. Nii on ta võimeline püüdma mitte ainult ööseks varjepaika jäetakse. Poeg saavutab lendavaid, vaid ka puuokstel, lehtedel, õitel, maapinnal lennuvõime ja täiskasvanu kehasuuruse 1 kuu peatuvaid putukaid ning isegi röövikuid. Lemmiktoiduks vanuselt. Isasloomad elavad sel ajal eraldi. on suurkõrvale igasugused liblikad.
Sigimine Paaritumine võib toimuda kogu talve jooksul. Mai lõpus koonduvad emasloomad kokku ja moodustavad poegimis kolooniad kuhu kuuluvad kuni 10 looma. Juuni lõpuks kolooniad lagunevad. Isased elutsevad kogu suve üksikult või väiksemate rühmadena poegimiskolooniatest lahus. 4 Areng Alguses kannab emasloom poega klammerdunult kaasas. Hiljem jäetakse poeg toiduotsimise ajaks varjepaika. Suurkõrva pojad arenevad kiiresti. Juba 1 kuu vanuselt on pojad sama suured kui täiskasvanud ja oskavad lennata. 5
Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjepaika, kus ema neid aeg ajalt toitmas käib. Areng on aga kiire ja noor lendlane lennuvõimestub juba 1 kuu vanuselt ning saab suguküpseks 1...2. eluaastal. Talve veedavad tõmmulendlased talveunes suuremates liiva- ja lubjakivikoobastes, harvem ka vanades mahajäetud keldrites ning talve üleelamiseks koguvad nad naha alla rasvavaru. Enamasti on nad pugenud kivimipragudesse ega ripu seintel või laes nagu nahkhiirtel kombeks
kohaneda ja nii vähendavad nende arvukust talvitumiskohtade või suviste varjepaikade hävimine, veekogude reostumine, putukamürkide kasutamine ning üldine linnastumine ja looduskeskkonna muutumine. Iga aiapidaja saab nahkhiirte elu kergendada, luues oma aias putukate jaoks sobiva elukeskkonna. Emane nahkhiir sünnitab kuni kaks poega. Esialgu võtab ema enda külge klammerdunud pisipoja(d) saagijahile kaasa, natuke suuremad järeltulijad aga jäetakse varjepaika ning emad käivad neid öösel imetamas. Poegade areng on üsna kiire: noored nahkhiired saavutavad täiskasvanu suuruse umbes ühekuuselt ning oskavad selleks ajaks ka korralikult lennata. Poegimiskolooniad lagunevad hiljemalt augustis. Suguküpsuse saavutavad nahkhiired 12aastaselt Kõik Eestis elavad nahkhiired on looduskaitse all. Kuna loomad kasutavad tihti varje või talvituspaikadena inimtekkelisi rajatisi, on nad küllaltki kergesti haavatavad. Suur tÄnu tähelepanu eest
püsima 0...7 ° C juures. Mõnikord võivad habelendlased talvituda ka vanades keldrites. Talvitumise ajal on nad enamasti pragudesse pugenud, harvem ripuvad vabalt seintel. Eestis on talvitumas leitud vaid 2 korda. Habelendlased poegivad juuni teisel poolel. Juba mai lõpus koonduvad emased loomad poegimiskolooniatesse, mis tihti asustavad puuõõnsusi. Lendlastel sünnib ainult üks poeg, keda ema 1. nädalal endaga kaasa tassib, hiljem aga varjepaika jätab, kus ta poega aeg-ajalt imetamas käib. Noorte areng on kiire ja pojad õpivad lendama 1 kuu vanuselt, selleks ajaks saavutavad ka täiskasvanutele omase kehasuuruse. Suguküpsuse saavutavad lendlased 1...2 aasta vanuselt. Habelendlane kuulub looduskaitse alla. Ta on ohus peamiselt talvitumiseks sobilike koobaste kinnivarisemise või sulgemise tõttu. Samuti on kõik lendlased suhteliselt tundlikud igasugusele häirimisele. Ohtlikuks võivad osutuda ka putukatõrjes kasutatavad
Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevadeüleelamiseks. Lendorav on Eestis oma leviku piiril ja seetõttu on ta meie aladel kogu aeg haruldane olnud. Eriti haruldaseks on ta aga jäänud selle sajandi teisel poolel, seda peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav on looduskaitse all ja Eesti Looduse Fondi vapiloom. Raadiosaatjad lendoravatele Isased lendoravad liiguvad ringi arvatust laiemal alal ning vahetavad üsna sageli oma päevast varjepaika napi ajaga on raadiosaatjatega varustatud lendoravad nende uurijatele olulist teavet lisanud. Märtsikuus lubas lendoravaekspert Uudo Timm KIKist saadud toetuse toel viiele lendoravale raadiosaatja selga panna, et nende esimese kategooria kaitsealuste loomade eluviisist raadiotelemeetrilise uuringuga rohkem teada saada. Tänaseks on kaks Oonurme metsadest püütud lendoravat juba mõnda aega uurijate teadmiste pagasit täiendanud.
ning järglased sünnivad suvel, juunis-juulis. Alates mai lõpust moodustavad emased poegimiskolooniaid. Sellistes kolooniates saavad nahkhiired hoida loodetele sobivat kehasoojust. Mõnikord leidub poegimiskolooniates ka isaseid nahkhiiri. Ühes koloonias võib loomi olla mitmest liigist. Emane nahkhiir sünnitab kuni kaks poega. Esialgu võtab ema enda külge klammerdunud pisipoja(d) saagijahile kaasa, natuke suuremad järeltulijad aga jäetakse varjepaika ning emad käivad neid öösel imetamas. Poegade areng on üsna kiire: noored nahkhiired saavutavad täiskasvanu suuruse umbes ühekuuselt ning oskavad selleks ajaks ka korralikult lennata. Poegimiskolooniad lagunevad hiljemalt augustis. Suguküpsuse saavutavad nahkhiired 1-2-aastaselt. Kõik Eestis elavad nahkhiired on looduskaitse all. Kuna loomad kasutavad tihti varje- või talvituspaikadena inimtekkelisi rajatisi, on nad küllaltki kergesti haavatavad. ***
Talve saabudes hakkavad jänesed Arktikas suurematesse karjadesse kogunema, mis tagab neile kiskjate eest parema kaitse. Hädaohu korral paneb kogu kari erinevatesse suundadesse plehku, mis ajab vaenlase segadusse ning annab jänestele suurema võimaluse peitu pugeda.Enam lõuna poole elutsevad jänesed liiguvad talvel taiga servale suurtesse okaspuumetsadesse. Siin leiavad nad paremat kaitset külma ja tuule eest. Jänesed, kes veedavad talve avatud tundras, leiavad varjepaika ainult kivide või madalamate põõsaste vahel. Skandinaavias elutseb valgejänes mitmekesistel taigaaladel aasta läbi. Alpides elutsevad valgejänesed kõrgemal mägedes, ülemisel metspiiril, mägimändidega kaetud aladel või alpiaasadel. Talveks laskuvad nad madalamatesse, vähema lumega piirkondadesse. Paljunemine Innaajal muutuvad isased valgejänesed metsikuteks ja agrevsiivseks. Nad ründavad pea koguaeg teineteist ja kutsuvad esile tülisid, et emasloomade pärast võidelda.
vaheaegadega. Päeval varjuvad loomad majade katusealustesse, seinapragudesse ning ka puuõõntesse. Mai lõpus hoiduvad emased kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, kuhu võib kuuluda mitukümmend kuni sada looma. Isasloomad elavad sel ajal üksikult või väiksemate gruppidena emastest lahus. Poegimiskolooniad asustavad sageli kirikute katusealuseid. Juuni keskel toob tiigilendlane ilmale 1 poja, keda ema algul öistele toitumisretkedele kaasa tassib, hiljem aga päevasesse varjepaika jätab. Pojad kasvavad ruttu ja õpivad lendama juba 1 kuu vanuselt. Juuli lõpus või augusti alguse poegimiskoloonia laguneb. Talveks kogunevad tiigilendlased tavaliselt inimeste poolt kaevatud koobastesse, mida enam ei kasutata ning kus temperatuur püsib kogu talve vältel suhteliselt stabiilsena 2-7 ° C piires. Talveuni kestab oktoobrist aprillini ning talvituskolooniad on mõnikord suured, koobastesse võib koguneda kümneid või sadu isendeid.
tõmmulendlasele surmavalt mürgised. Kui isend otsustab pikemalt mõnele konstruktsioonile püsima jääda, siis mürk satub ta organismi ja liigne kogus osutub surmavaks. [5, lk 45] Metsade majandamisel ei mõelda tihti, et vanad ja pragunenud koorega puud on ideaalsed varjepaigad nahkhiirtele. Puu saab raieküpseks samal ajal, kui on välja kujunenud sobivad õõnsused nahkhiirte varjumiseks, mida noortel puudel ei esine. Seega raiutakse maha tõmmulendlasele sobivat varjepaika pakkuvad puud ja vähendatakse sobivaid elupaiku. [1, lk 6] 7 3.Võimalikud lahendused Inimtegevuse kahjuliku mõju vähendamiseks on mitmeid võimalusi. Praeguseks on juba kaitse alla võetud mitmed tähtsamad talvituskoopad, kuid praegune looduskaitseseadus ei keela nende külastamist. Seetõttu on teadlased soovitanud keelata kõigi talvituskoobaste külastamine talvisel
kärplasi, nähtavale kohale tavaliselt veest väljatuleku kohtadele nt. truupide servad, kivid. Saarma ekskremendid on väga kergesti äratuntavad need on värskena mustad kuini rohelised vormitud ,,laigud", mis vananedes muutuvad halliks ja haisevad tugevasti kala järgi. Saarmas on aktiivne enamasti öösiti või hämaras. Urud on enamasti kaldas ja urusuu avaneb tihti vee alla (sellisel juhul on pesakambri laes õhuauk). Enamasti on ühel saarmal mitu puhke ja varjepaika. Toit on loomne: esikohal on konnad ja kalad, sööb ka pisiimetajaid (hiired, ondatra, mügri), veelindude pojad, vähid, veeputukad limused. Talvel võib toiduotsinguil liikuda kümneid kilomeetreid väga külmadel aastatel, mil veekogud jäätuvad, ei saa saarmad kuskilt toitu kätte ja hukkuvad. Paaritumine võib toimuda igal aastaajal, seega võib latentsusperiood olla väga pikk. Loode areneb vaid kaks kuud ning pojad sünnivad veebruaris-aprillis. Emasloom
"rappelend", mille käigus loom võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal seista. Toitumislennul külastavad suurkõrvad tihti hoonete pööninguid ja keldreid. Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli alguses ning selleks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5...10 looma ja mis hõivavad tihti lindude pesakaste. Iga emane toob ilmale ühe (harva kaks) poega, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja toiduretkedele kaasa tassitakse, hiljem aga ööseks varjepaika jäetakse. Poeg saavutab lennuvõime ja täiskasvanule omase kehasuuruse 1 kuu vanuselt. Isasloomad elavad sel ajal eraldi ja neid on raske leida. Juuli lõpuks või augusti alguseks poegimiskolooniad lagunevad. Talve veedavad suurkõrvad tihti talude juurde kuuluvates kartulikeldrites ning ka koobastes, kus nad talvituvad üksikult või väikeste gruppidena laes või seintel rippudes. Talvitumiseks sobivaim temperatuur on -2,5...+9,5 ° C, harilikult 0...+6 ° C.
järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjepaika, kus ema neid aeg ajalt toitmas käib. Areng on aga kiire ja noor lendlane lennuvõimestub juba 1 kuu vanuselt ning saab suguküpseks 1...2. eluaastal. Talve veedavad Brandti lendlased talveunes suuremates liiva- ja lubjakivikoobastes, harvem ka vanades mahajäetud keldrites ning talve üleelamiseks koguvad nad naha alla rasvavaru. Enamasti on nad pugenud kivimipragudesse ega ripu seintel või laes nagu nahkhiirtel kombeks. Brandti
annaabi.ee 
