kasvanud, tema luuletusi on viisistanud paljud heliloojad. Ernst Enno oli 20. sajandi alguskümmnendite omapärasemaid luuletajaid. Enno luule on tihedalt seotud tema elufilosoofia, kodu ja loodusega. Luuletustes on mina-tegelane vangistatud materiaalsesse olemisse ning püüdleb valguse, puhtuse ja täiuslikkuse poole. Tundub, et ühe eriti olulise seletuse oma isikut ja loomingut ümbritseva "arusaamatuse" mõistmiseks on andnud Enno ise, kui ta ütleb: "Mina ei ole oma hinge kõige varjatuma olemuse poolest luuletaja, ei ole vähemalgi mõõdul poeet, vaid olen igavesti äraseletamatu olemise alandlik teener, olen igaviku tõeahelates vang" 3 ELULUGU Pilt 9 Ernst Enno (Allikas: Kreutzwaldi sajand, Ernst Enno'ga seotud materjalid, pilt A-31-34) Ernst Enno sündis 8. juunil (vkj 27. mail) 1875. aastal Tartumaal, Rannu kihelkonnas Valguta vallas. 1884
1. erinevad kirjandusteosed jätavad lugeja fantaasiale vähem või rohkem liikumisruumi a. avatud teos lugeja mõttevabadus suur b. suletud teos lugeja tähendusloomet suunab tekstuaalne autor c. autor võib kirjandusteosesse sisse kirjutada ka allteksti teise, varjatuma tähenduskihi i. selle kaudu saab lugejaga suhelda neil aegadel, mil kirjandusteose sõnavabadust pärsib tsensuur · Kirjandus kui nähtus on erilaadne kommunikatsioonisüsteem o Saatja (autor) teade (teos) vastuvõtja (lugeja) · Lugejat mõjutab reaalne maailm, ajastu · Võimalik fenomenoloogiline lugemine keskendub ainult teosele, rebides selle kommunikatsiooniahelast välja.
Röövikud toituvad enamasti elusate taimede mitmesugustest osadest. Harvem toituvad liblikaröövikud surnud orgaanilisel materjalil. Veel harvem rööveluviisiga. Röövikute areng kestab tavaliselt mõnest nädalast paari kuuni. Enamasti on röövikud varjevärvusega – tavaliselt rohelised või pruunid. Mürgised või mürgistel taimedel toituvad röövikud on aga sageli hoiatusvärvusega. Kehtib seaduspära, et mida väiksemad liblikad, seda varjatuma eluviisiga on nende röövikud. Kui röövik on täiskasvanud, siis ta nukkub. Liblikate nukud on reeglina väheliikuvad, kõige sagedamini asuvad maapinnal. Nukujärgu kestus suvel on vaid mõned nädalad. Nukuna talvituvate liikide puhul ulatub selle kestus aga kaugelt üle poole aasta. Liblikate süsteem Kirjeldatud liike on eri autorite hinnangul 150 000 – 170 000. Kirjeldatud liikide hulka arvestades saab öelda: 99% maailma liblikatest on imilont,
Lendorav on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa – ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde – ja Edela – Eestis. Siin asustab lendorav raieküpseid ja vanu kuusesegametsi. Pesapuudena kasutatakse vanu haabu. Viimastel aastatel leitud pesapuud on olnud ainult haavad. Kuid oluline on ka kuuskede esimene vähemalt teises rindes, sest need tagavad isendile vaenlaste eest varjatuma liikumise. Lendorav vooderdab oma pesa sambla, samblike, puukõdu, männiokste, peenestatud niinekiudude ja karvadega. Tähtis on, et õõnsuste seinad oleksid paksud. Pesa tehakse puuõõnde maapinnast nii kõrgele kui võimalik, tavaliselt 3-10 m kõrgusele. Lendorav kasutab nii looduslikke puuõõnsusi kui ka rähni tehtud või oravate risupesi. Ümbritsevas metsas peab esinema ka muid õõnsaid puid, neid kasutatakse varjumiseks või asendus pesana
Lendorav on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde ja Edela Eestis. Siin asustab lendorav raieküpseid ja vanu kuusesegametsi. Pesapuudena kasutatakse vanu haabu. Viimastel aastatel leitud pesapuud on olnud ainult haavad. Kuid oluline on ka kuuskede esimene vähemalt teises rindes, sest need tagavad isendile vaenlaste eest varjatuma liikumise. Lendorav vooderdab oma pesa sambla, samblike, puukõdu, männiokste, peenestatud niinekiudude ja karvadega. Tähtis on, et õõnsuste seinad oleksid paksud. Pesa tehakse puuõõnde maapinnast nii kõrgele kui võimalik, tavaliselt 3-10 m kõrgusele. Lendorav kasutab nii looduslikke puuõõnsusi kui ka rähni tehtud või oravate risupesi. Ümbritsevas metsas peab esinema ka muid õõnsaid puid, neid kasutatakse varjumiseks või asendus pesana
häirivad pidevalt üksteist. Sulu suuruse valikul on soovitatav lähtuda tabelis 17 toodud andmetest. Tabel 17. Sulupinna suurus ühe võõrdepõrsa kohta, m2 Näitaja Kehamass kg 20 30 40 50 Sulu kogupind 0,30 0,35 0,41 0,46 sh. lamamisala 0,15 0,20 0,26 0,31 sõnnikuala 0,15 0,15 0,15 0,15 Puhkealaks valivad võõrdepõrsad tavaliselt vaikse, valguse eest varjatuma ala sulus; roojamiseks aga külmema ja valgema ala. Lamamisala vahepiirded tuleb teha läbipaistmatud, ülejäänud aga läbipaistvad. Kui lamamisala on vahetult söödaküna või söödaautomaadi ees, häirivad küna juures käivad loomad lamavaid põrsaid. Lamavate loomade häiritus on suurem ka kitsaste (sügavate) 35 sulgude korral. Lamamisala on puhtam, kui see on sõnnikualast piirdega eraldatud. Sõnnikuala
Villem Grünthal-Ridala (1885-1942) tema luulet ilmus juba "Noor-Eesti" I albumis "Talvine õhtu" esikkogu "Villem Grünthali laulud" (1908) - impressionistlik, sisemise varjundirikkusega looduslüürika, samas ka olemas sümbolistlik mõõde - nähtava ja nähtamatu, välise, sisemise ja kosmilist kõiksust puudutav sfäär. Vormiliselt järgib nooreestlaslikku liini, luuletajatüübilt aga lähedane Ennole. Ridala luule väljendab üksikinimese subjektiivset maailma, kes on endasse sulgunud, varjatuma tundeeluga kui Suitsu või Enno luuletajamina. Ridala inimene kuulub uusaegsesse maailma, inimlik eraldatus, igatsused, lootused, pettumused. Ridala luule vormiliselt paindlikum ja väljendusrikkam, värsiridade pikkus ja paigutus annab edasi luuletuse tähendust ja meeleolu, rohkesti on eraldi värssideks murtud sõnu ja sõnapaare. Luulekogu "Kauged rannad" (1914) - looduskujutus muutunud objektiivsemaks ja asjalikumaks, meeleolu ja tunnetushaare ühekülgsem, eraldudes muust
annaabi.ee 
