Armastus on oma olemuselt andev. Alles siis, kui inimesed õpivad teineteisele andma, on nad omavahelises suhtes täiesti rahuldatud. Rahuldus, soojätkamine või isegi kommunikatsioon ilma armastuseta on tühjad. Armastus on andmine. Me tahame anda oma armastatule, mitte aga võtta. Armastus on teise tundmine. Me tahame oma armastatut tunda üle kõige muu. Armastus on nauding. Me tahame nautida seda, kuidas me teineteisega oma armastust jagame. ,,.... Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!" Ka see lõik Saalomoni ülemlaulust on tänapäeval aktuaalne eriti noortele: ärge kiirustage armastuste otsimisega, ärge provotseerige seda. Saalomoni ülemlaul on tõepoolest armastuse ülemlaul ja ood armastusele. Kasutatud kirjandus: http://kristlus
Üksi elavaid inimesi oli väga vähe, abielu sõlmiti napilt suguküpsuse saavutanute vahel (tüdrukud alla 15-aastaselt, poisid 15-aastaselt), ka leskede uuesti abiellumist peeti õigeks. Vanas Testamendis ilmneb selge rõõm inimese kehast ja seksuaalelust, eriti selgelt väljendab seda ,,Ülemlaul" keha pole midagi halba ja patust, vaid ihaldatavja imetletav. Armastust ülistatakse, kuid seda seostatakse abieluga. Armastuseni jõudmine vajab küpsust: Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, ... ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab! (Ülemlaul 3:5) Nii õpetab ka Koguja (Kg 9:9): Naudi elu naisega, keda sa armastad, kõigil oma tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all. Olulisel kohal olid perekonnas lapsed, rõhutati vanemate kohustust neid õpetada ja kasvatada, samas aga sisendati lastele sõna kuulelikkust ja austust vanemate suhtes (Sina pead austama oma isa ja ema; 5. Moosese raamat 5:16). Juudi
Ja sedasama peab olema inimene üliinimesele: pilkenaer või piinlik häbi. Te olete käinud ära tee ussikesest inimeseni, aga palju on teis veel ussikest. Kord olite ahvid, aga praegugi veel on inimene ahvim kui ükski ahv. Kes aga teist on kõige targem, seegi on ainult vahepäälne värdjas taimest ja tondist. Aga kas käsin ma teid saada tontideks või taimedeks? Vaadake, ma õpetan teile üliinimest! Üliinimene on maa mõte. Teie tahe ütelgu: üliinimene olgu maa mõte! Ma vannutan teid, mu vennad, jääge ustavaks maale ja ärge uskuge neid, kes teile räägivad ülemaisist lootusist! Mürgitajad on need, olgu teades või teadmata. Elupõlgajad on need, surijad ja ise mürgitatud, kellest maa on väsinud: käigu nad oma teed! Kord oli suurimaks kuriteoks kuritegu jumala vastu; aga jumal suri, ja seega surid ka need kurjategijad. Nüüd on kõige hirmsam kurja teha maa vastu ja pidada uurimatuma sisikonda ülemaks maa mõttest!
silmapilgu kahevahel, aga siis sai ta hea süda pahameele üle võitu. Risbiteri viisakus liigutas teda. Ta pakkus junkrule kätt, mille see aupaklikult oma huuJtele surus. «Veel üks silmapilk!» ütles Agnes. Ta pööras enese Christophi poole, kes sõna lausumata pealt vaatas. «Ma palun teid viimast korda tõsiselt ütelda, kuhu minu vaene reisiseltsiline on jäänud. Teid usun ma enam kui teie venda.» «Minul ei ole venna sõnadele midagi Juurde lisada,» kostis Christoph külmalt. «Ma vannutan teid, rääkige tõtt!» Christoph kehitas vaikides õlgu. «Siis ei ole mul siin enam midagi tegemist,» õhkas Agnes kurvalt ja laskis end junkur Hansul sadulasse aidata; Hans ise võttis ühe sulase hobuse. Terve seltskond ratsutas pikkamisi laagrist välja. Keegi ei Julgenud neid enam kinni pidada. Christoph vaatas neile mureliku näoga järele. «Miks sa seda sündida lasksid?» sosistas vanamoor tema kõrvale astudes. «Mis parata?» «Mis Ivo nüüd ütleb
Eile õhtust saadik on nad jõudnud kindlasti juba arsti hoiatada.» «Siis öelge ometi, mileedi, milliseid arstimeid te vajate?» küsis kärsituks muutunud Felton. «Ah, mu jumal, kas mina siis tean? Tunnen ennast lihtsalt halvasti ja mul on ükskõik, mis mulle antakse.» «Minge kutsuge lord Winter siia,» ütles Felton, kes oli tüdinud mileedi alalisest soigumisest. «Oh, ei, ei, ärge kutsuge teda, mu härra,» hüüdis mileedi. «Ma vannutan teid, mul on hea, ma ei vaja midagi, ärge kutsuge teda!» Sellesse hüüdesse pani ta nii iseäraliku ägeduse ja kaasakiskuva väljendusrikkuse, et sellest haaratud Felton astus paar sammu ettepoole. «Ta tuli,» mõtles mileedi. «Siiski, mileedi,» ütles Felton, «kui te tõepoolest olete 543 haige, peab saatma arsti järele. Kui te meid aga petate seda halvem teile. Kuid siis ei oleks meil endile vähemalt midagi ette heita.» Mileedi ei vastanud
keeles. Ainult. Isegi kui ma sakslast armastama hakkaksin ja kui ma sellest temale peaksin kirjutama, paneksin ma kirja ette otsa eesti keeli: armas, kallis. Vähemalt need kaks sõna peaks see mees ära õppima, kes mind armastab. Tema võib mulle kirjutada kas või hiina keeli, aga need kaks sõna tahan saada eesti keeli. Tingimata! ...Kahel esimesel korral ei jõudnudki ma oma küsimuseni, katsun täna. Aga juba ette vannutan Teid, et te mulle vastaksite ainul ausalt ja otsekoheselt. Küsimus ajab Teid ehk naerma, ta võib olla Teile isegi arusaamatu, aga mina tahan ikkagi ausat ja otsekohest vastust, sest minule on see küsimus tähtis. Ma isegi ei tea õieti, millal või miks ta mulle tähtsaks on saanud, äkki ainult tunnen, et on. Võimalik, et see läheb mööda, nagu ta tuligi, aga vastata võiksite ometi. Mina küsin nimelt: kas ma olen kadakas? Te ometi teate, mis see on? Mina ise arvan, et ma ei ole,
annaabi.ee 
