" ,,Kui kord sai tuldud, eks siis pea selle risti endale võtma." Ants: ,,Sõnakas eit sul, kallis Vanapagan, endisel oli tossikene" Endine Põrgupõhja ei võtnud midagi raha eest, tasus tööga või andidega; tema seda pärisraha, mis kõliseb või karbiseb, ei armastanud; oli sihuke vaga ja vaikne. ,,Kui asi algab pettusega, mis võib sellest pärastki head tulla." ,,Kui murrab sinu, las murrab ka minu ja kassipoja." Kase vanaperenaine kõik, mis maailmas läks viltu või tema tahtmise vastu, pidi olema minia süü läbi sündinud. Kase ema: ,,Mis inimene külvab, seda peab ta ka lõikama." III lk 29-37 Jürka kauples sulase, kes läks tema enda põllulappi tosima, ise jäi Antsu orjama. Lisete pettis Jürkat sulasega. Jürka pani heinaküüni põlema, sulane põles sisse. Kaval-Antsult sai Jürka endale koju Juula. Pärast seda toimus Jürkas imelik muutus. Jürka ja Juula tegid öösel koos nalja
hernhuutide palvemajas. Saksa okupatsiooni ajal töötasid koolid vahetpidamata. Puiatu Krüdener oli Amtsvorsteher ja pidi allkirja nõudma, et koolis midagi Saksa vastu ei õpetataks. Need allkirjad jäid aga andmata. Stryk oli Viljandis suur mees, kreisiülem; kohapääl ei olnud ta mõju tunda." Eva Vatlik (81), sünd 1845 a. Mulgi talus Suure-Kõpus sulase lapsena. Läks 1-aastasena Metskülla, hiljem tuli tagasi Tõrvale ja oli 20-aastane , kui Tõrva perenaiseks sai. Vanaperenaine praegu. "Kooli Aadu oli esimene koolmimeister Metskülas. Olin 13-aastane, kui kirjutsie koolis olin. Siis oli ametis juba poeg Märt, aga Aadu ise elas veel. Suurearu juures Tupe talu lähedal oli siis Kooli Aadu maja: rehealuse tare otsas oli koolituba. Märt magas koolilaste seas, kuid sõi isa-ema juures. Sooja ilmaga olid laste leivakotid rehe all tellete pääl ja vatje otsas (vadi - punnkiil seina löödud), külma ilmaga olid aga koolitoas vatje otsas.
Ent headust, ilu ja tõde on kunstiteostes varemgi seostatud, triviaalsel tasandil võiks kas või Koidula tuntumaid näidendeid kirjeldada kui headuse, ilu ja tõe võidukäike. Baturini loomingu eripära on aga valu ja kannatuse rakendamine ühenduslülina, mis seob tegelaste eetilise käitumise tõega ning lisab ilumõõtme. Kannatuse idealiseerimine ja õnneliku elu põlastamine on Baturini romaaniloomingut läbivad teemad. Alustagem kas või romaanist „Noor jää“ (1985), kus vanaperenaine kuulutab oma elukogemust: “Õnn, see rumal väheviljakas tunne teeb naised paksuks ja uimaseks nagu veskituvid, ja ime pole, et mehed ei too neile lilli, vaid teri...”4 Romaanis “Karu süda“ (1989) omistatakse sama mõtteviis loodusrahvaste rikkumata mõistusele: oiumees käseb taigakütt Niikal õnnetoova taskupü- haku ära visata, sest “see sulle õnne too. Õnn igav ole, paksuks tee ... õige nganassaan kõhn ole.”5
Eriti muidugi võimlemistundi, kus pidi mängima rahvastepalli. Elas rohkem raamatute, unistuste ja huvide maailmas. Ta lapseajusse talletus omaette väike entsüklopeedia. Luges ema kõrval keeleteaduse konspekte, kirjanduslugu, uuris atlast ja joonistas kontuurkaarte, nii et talle said tuttavaks Indoneesia peamised saared ja kõik Kesk ja LõunaAmeerika riigid. Peale Orava Päevakeste oli ühe suve Räpina ja Võõpsu vahel kaugete sugulaste Kisandite (vanaperenaine Kisandi Liisa oli vist tema vanaisa Jaani sõtsetütar) talus. Seal ei olnud tal mängukaaslasi, puutus kokku aga Peipsiääre inimeste, nii eestlaste kui venelaste eluga, milles oli palju arhailist ja mida nõukogude korra tulek oli vähem vapustanud. See talu köök oli täis prussakaid, kellest kubisesid kõik varjulisemad kohad. Talus oli vaid tosin raamatut, mida hoolega ta luges
pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Pulmad peigmehe kodus Uue kodu uksest talutas pruudi sisse kas ämm või isamees. Järgnes söömine, mille järel tutvustati pruudile uut kodu, siin oli tegemist pigem rituaaliga, mille käigus vanaperenaine oma valdused noorele perenaisele üle andis. Pulma teisepoole suursündmuseks oli pruutkirstu toomine. Kirstu uhkuse ja raskuse järgi sai külarahvas hinnata pruudi rikkust ja töökust. Seepärast olid kavalamad sinna ka kive põhja pannud. 8 Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes.
Ei, soo ja rabaga ümbritsetud Kadaka talus püüab koduväi Kaarel peremeheks, et mõisavõla tasumiseks põldusid seada paremini ja ehitada uued eluhooned, kus oleks korstnaga ahi, suuremad aknad, kambrites enam valgust järeltulijate jaoks. Selle tahtejõulise argikangelase kannatlikuks kaasvõitlejaks ja vagusaks pooldajaks on noorik Tiina. Aga noorepaari edumõtet tõkendab Kadaka vanapaar, kräbe vanaperenaine Mari oma nohiseva taadiga, visad loobuma oma peremeheõigustest ja sissejuurdunud harjumustest. Sünnivad arusaamatused, sõnavahetused, tülinorimised, vanal ja noorel paaril on kummalgi oma tõde ja õigus: kohta enese kätte püüdes jõuab Kaarel veendumusele, ,,et võimata on noor olla ja vanadega mitte riielda." Kahetsuse asemel hakkas ta tundma, ,,nagu peituks nendega nääklemises iseäraline elunähtus."
annaabi.ee 
