aurukatel. Vormilt koosneb romaan viiest tantsust, millest viimane toob lugeja 1960. Aastaisse. ,,Tants aurukatla ümber" on Eesti elu allakäigu lugu ning küllap oli see ilmumise ajal ka romaani populaarsuse põhjuseks, sest okupatsioonid, küüditamised, Eesti alles tekkinud eliidi totaalne hävimine ja otse vastupidiste loosungitega ajuloputus oli teinud allakäigu selgesti tajutavaks. Ent peale olude toimub allakäik ka inimlikul pinnal. Kui Aiaste talu vanaperemees Mats Aniluik on täis väärikust ning vaatab selge silmaga tulevikku, kuigi tema enda jaoks on seda tulevikku vähe alles jäänud, siis tema pärija Taavet on juba hoopis kergema kaaluga vend. Elu karastab aga tedagi, samas ka räsib, ja pärast Siberi-aastaid pole temast enam peremeest nagu ka kõigist teistest ümbruskonna taluomanikest, sest talud on kolhoosi võetud ja nende peremehed enamjaolt välja saadetud. Kolhoosi juhivad aga sootuks saamatud
Vahepeal: Isa on jäetud ilma kaptenitööst, mistõttu on tal unistus ehitada ise laev. Tuisu Jüri on võrdlemisi vaikne ning omaette. Kustas, tulnud Ameerikast tagasi arvab, et nagu lahkudes, on Hilde endiselt vaba ning südamega tema poole, ent too on läinud Veere Alleksile. Kuid nad saavad salaja õhtupimeduses kokku, küün. Lui abiellub Ohtja Tooniga, kes on lapseootelgi juba. Tuisu pool elavadki siis Kaarel perega, Lui koos naise ja väikese Ehtega, Juta, Kustas ning vanaperemees, -naine. Kustas tunneb end üleliigne olevat. Mõtles minna taas laia maailma. Kord läksid Tursa Simmu, Lui ning Võrke Villemiga hülge jahile, noos oli hea, ent jäid tormi kätte. Lui haigestus raskelt ning Villem uppus. Elu natukene kippus käest ära libisema. Jõudsid Läti randa, kus kohalikud neid kenasti vastu võtsid. Lui jäi Riiga ravile, tuli hiljem järgi.Veidi aja pärast haigestus tõsisemalt ning suri, ööpealt. Vahepeal
tuleb Siberist tagasi. On naljakat, samas on elutants siiski tõsine tegevus. Töö käib vilja, eelkõige leiva pärast. Palju muutub romaani vältel maa ja inimese suhetes, maaharimise viisis, aga jäävad maa ja töö, mis on kirjaniku teostes põhiline. Samas peetakse romaani ka Eesti elu allakäigu looks (okupatsioonid, küüditamised, inimeste hävitamine, ajuloputus; aurukatel on tegelikult jäänuk, tehnoloogia areneb), allakäik ka inimlikul pinnal: Aiaste talu vanaperemees Mats Aniluik on täis väärikust ja vaatab tulevikku, pärija Taavetist ei ole enam peremeest, kolhoosijuhid on aga juba päris saamatud. Mida viletsamaks muutusid olud, seda viletsamaks mehed.
Perenaised arutavad isekeskis oma tööjärjest. Noorem rahvas vallatleb pisut enne suurt töötegemist. Ainult Jüri viibib mõtlikuna nagu teistest eemal. Ta ei leia oma sealviibimise mõtet. Kui nüüd veel ka noorem vend Taavet karjatüdruk Roosiga vallatleb ägestub Jüri ja läheb vennale kallale. Roosi pageb kambrisse omi asju kokku korjama kindla plaaniga talust lahkuda ükskõik siis kuhu. tööd ta ju ei pelga aga kodutalu tasuta tööloomaks olla enam ei taha. Vanaperemees leiabki ta sealt ning taipab küsimattagi mis mõtted pojal peas. Olukorra leevendamiseks otsustab ta samal päeval talu poja nimele kirjutada, sest kindlameelset Jüri peab ta poegadest kõige asjalikumaks peremeheks. Sõidetaksegi linna notari juurde ja vormistatakse talu Jüri nimele. Tagasiteel aga tuleb teili isa ja poja vahel Jüri valiku üle karjatüdruk Roosi naiseks kosida. Vanaperemees loodab miniaks mõnd talu peretütart kellele antaks kaasavara
aurukatel aianurgas püsib. Inimestele oli kõige tähtsam töö tegemine. Oli suur masinaajastu ning nö tapva kehalise töö tegemine hakkas vähenema. Ajastu mõju inimestele: Selle romaani tegevusajal toimusid mitmed okupatsioonid ja küüditamised ning see mõjus ka Tuhakopli elanikele, sest lootustandvad perepojad on perede juurest võtnud ära nii sõjad, metsad kui pagulus. Kuid vaatamata kõigele jäävad tegelased siiski endaks. 2.Teose tegelaskond: Mats Aniluik (Aiaste talu vanaperemees), Karl Aniluik (vanim poeg), Jüri Aniluik (keskmine poeg), Taavet Aniluik (noorim poeg, Aiaste uus peremees), Roosi (Aiaste perenaiseks Taaveti kõrval), Jakob Luisksepp (masinist), Elmar Luisksepp (Jakobi poeg), Käo Paul, Eesneri Eedi (sulane, varumisvolinik, kindlustusagent), Jaanus (Jakobi noorem poeg), Nurme Vilma (Jaanuse armastatu), Edgar Aniluik (Taaveti poeg), Arvo Saaremägi (kolhoosi esimees), virtna Miili (Aiastel perenaiseks pärast Roosi surma)
Kevadistel ja suvistel tähtpäevadel ei olnud õlle osakaal nii suur, erandiks muidugi jaanipäev. Pulmades, matustel ja jootudel on õlu omanud olulist rolli pidutuju tekitaja või siis vastava meeleolu kujundajana. Viimase 150 aasta jooksul hõivas selle koha järk-järgult ostualkohol. Oma olemuselt on õllevalmistamine väga konservatiivne nähtus ning püsinud oluliste muutusteta tänini. Enamasti pruulis õlle peremees või vanaperemees. Vana ja laialt levinud uskumuse kohaselt kandub toodetud ainesse üle ka tootja isiklikke omadusi, sellesse pannakse osa hingest. Naisi tavaliselt õlleteo juurde ei lastud, kuid on teada ka üksikuid üle valla kuulsaid naisõllemeistreid. Linnased Üks korralik õlletegu algas juba põllul. Linnaste kasvatamiseks vajaliku vilja puhul jälgiti, et see oleks hästi kasvanud, ilusa õlgkollase värvi ja läikega. Et vältida kopitanud ja hallitanud
Aurumasin on vanaks jäänud ja oma jõu viljamasindamisel ära raisanud. Enamik mehi ja naisi, keda ta mäletas on ammugi hauas. Aja peksumasin on halastamatult tööd teinud. Taavet tunneb, et ta on ajast ja arust taluperemees peremeesteta ajal. Põllul koristatakse vilja kombainiga. Aurukatel on välja vahetatud. On alanud uus ajastu. Kõik on muutunud. Mida peetakse tähtsaks talus /töödes/ inimeste vahelistes suhetes? ESIMENE TANTS: (keisriaegne Eesti u. 1914-1918) · Aiaste talu vanaperemees Mats Aniluik on täis väärikust ning vaatab selge silmaga tulevikku, kuigi tema enda jaoks on seda tulevikku vähe alles jäänud, siis tema pärija Taavet on juba hoopis kergema kaaluga vend. · ,,Jälle tulevad mehed aurukatlaga. Keegi pole neil käskinud seda tööd ette võtta ja nad võiksid vabalt ka tulemata jääda. Sellest ei muutuks suuremat midagi, vahest ainult niipalju, et kui ei tuleks nemad ei tuleks keegi teine. Katel juba toomata ei jääks,
maaelu enam vaimuaristrokraadi või kunstniku silmade läbi. Muutuvad ka looduskirjeldused: need pole enam hümnid Paanile, vaid hümnid toitvale maale põldudele, niitudele. Head rahvakommete tundmist osutavad humorislikult nähtud pulma-, varrude ja matuste kirjeldused. Romaanis ,,Maa" (1927) arendatakse edasi ,,Kurgsoo" tegevust: Kustast saab Tsilga talu rentnik. Kusta teed maakehvistu hulgast paremale järjele kordab tema sulane Kristjaan. Uudsete kujudena esinevad Tsilga talu vanaperemees ja perenaine ning uue joonena selle talu allakäik. Siitpeale hakkab suurtalude laostumise motiiv varieeruma paljudes Rohu romaanides, kuid kirjanik valgustab seda küsimust ühekülgselt. Tuulemäe sarja lõpetab romaan ,,Aeg" (1929), millel on palju ühist Rohu hilisemate linlikku kultuuri kritiseerivate nn. ajaromaanidega. Teiselt poolt jätkatakse siin ,,Maa" tegelaste elutee vaatlust. Kuid aeg ja kogemused on kirjanikule mõju avaldanud: kui ta varem nägi elu läbi
näitama kõikjal eriti võõraste juuresolekul üles lugupidamist ja täit kuulekust. Valitseja poegi kasvatati valitsejaks , s.t. peale vapruse ja õigluse ka oma au eest seisjaks ja karistajaks. Ülikute tütreid näitas isa vaid siis, kui õigeks pidas. Tavaline oli, et nad nägid abiellumisel oma tulevast kaasat esimest korda. Talupere elas 15-20 liikmelise patriarhaalse suurperena, kuhu kuulus vähemalt kolm põlvkonda. Pere pea oli vanaperemees. Vanemate , eriti isa õnnistus oli püha, tema needus, aga lapsele kõige hirmsam karistus. Vägivald laste kallal oli vene talupojaühiskonnas tavaline. Kõlblus normide kontroll lasus igapäevaselt kogukonnal. Poja sünd perre oli väga suur rõõm. Laste suremus oli sage. Laste kasvatamine allus traditsioonidele. Kuni viienda eluaastani suhtuti lastesse leebelt, seejärel läks asi karmimaks. Lapsi karistati riidlemise, sõimu, laksude ja vopsudega, raskemate pahanduste eest said nad peksa
nende hääli; võtsime paadi ja läksime järele; läksime üle jõe, aga ei leidnud kedagi. Sõitsime siis kalda lähedal edasi-tagasi, kuni olime puruväsinud; sidusime paadi kinni ja heitsime magama ja ärkasime alles tunni aja eest. Siis sõudsime siia, et uudiseid kuulda. Sid on postkontoris, et ehk saab sealt midagi teada; ma kõlan ringi, et ehk saab midagi süüa. Ja siis läheme koju.» Läksime siis postkontorisse Sidi otsima; aga teda polnud seal, nagu ma juba.olin arvanud. Vanaperemees sai kontorist kirja, siis ootasime veel natuke, aga Sid ei tulnud. Vanaperemees ütles siis, et hakkame minema; tulgu Sid jala järele või võtku paat, kui ta nii kaua ümber logeleb; meie sõidame. Tahtsin küll, et ta jätaks mu sinna Sidi ootama; aga ta ei jätnud; ütles, et sellest pole kasu midagi ja et ma pean koju tulema; siis tädi Sally näeks, et kõik on korras. 482 Kui me koju saime, oli tädi Sally nii rõõmus mind nähes, et naeris ja nuttis korraga ja
annaabi.ee 
