just tõusta õhku, kui seda tabas vaenlaste rakett. Lennuk suutis küll maanduda, aga plahvatas ning keegi ei jäänud sees olijatest ellu. Osa saabujatest jagati 4. kompaniisse ja osad 9. kompaniisse. Relvad mis mehed said, ei olnud just kõige uuemad, ühel oli toru nii kõver, et sellega täpselt lasta ei saanud. Räägiti, et uued relvad äritsetakse lihtsalt maha. Sõdurid hakkasid liikuma mägetesse, kuhu nad ööbima jäädes rajasid laagreid. Öö, üks uutest, Stas jäi valvepostil magama, vanemad olijad korraldasid ta röövimise ning andsid talle magama jäämise eest korraliku õppetunni. 210. päev, Petrovskile anti ülesanne saada kaks toosi tikke. Nii ta otsides leidis ühe kohaliku, kes ta viis külasse. Sõdur oli väga närviline. Vahetades konservid kahe tikutoosi vastu ning lahkus seejärel kiirelt. Olles jõudnud tagasi laagrisse, sai ta sõimata, et niimoodi üksinda oli läinud ning kellelegi teatamata.
Selle peale ehmuvad veel kaks nekrutit ja jooksevad välja. Paul läheb neid kinni püüdma. Samal ajal toimub plahvatus ning kaevikusein on kaetud mulla, liharibade ja riideräbalatega. Paul jookseb varjendisse tagasi. Hullunud sõdur seotakse kinni. Mõne aja pärast läheneb lahingtegevus. Prantslased suunduvad varjendi poole. Sõdurid suudavad nad taganema sundida. Vastaste varjenditest haarati kaasa konserve. Öösel valvepostil olles mõtles Bäumer:"Ja isegi siis, kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata." Üks kadunud ja haavata saanud sõdur karjus, kuid teda ei leitud. Paari päeva pärast hääl vaibub. Sõdurid korjasid granaatide vasest rõngaid ja prantsuse valgusrakettide siidist langevarje, et need kodustele saata (esimeste vajalikkust ei osatud seletada, kuid teistest tehti pluuse). Taas toodi juurde uusi noori
Meie saime aru, et vaenlane on siiski lähedal. Enam ei olnud nii rahulikud kui varem, hinges hakkas pugema väike kartuse kibin. Taevas valgenes 8 taspisi, kell oli saams juba 7-8 hommikul, vahetus pidi lõppema paari tunni eest aga kedagi polnud silmapiiril. Mõtlesime juba, et meid on sisse piiratud ning otsustasime omal nõul tagasi liikuda Kulgu sadama poole. Mitte ühtegi hingelist ei kohanud ega tulnud vastu kuigi ometigi pidid valvurid olema jõe jäädes valvepostil. Kohale jõudes Kulgu sadamasse oli pilt meile selge, venlane liikus meie poole. Paljud olid oma kohtade pealt lahkunud. Märkasime isegi taganevaid Kreenholmi töölisi. Nende pilgust võis lugeda ärevaid ja ähvardavaid meeleolusid, kartsime tulistamist selja tagant. Hakkasime kibekiirelt taganema, aga kogu pilt jääb vist igavesti meelde, tugev liikumiskeeris, kus tagant järjest peale suruti, ärritatud käsklused, selja taga aga põlev Narva, mis heitis oma põlemiskuma
plahvatavad üha lähemal. Peale 3 päeva saame end kaitsta ja kätte maksta, meist on saanud elajad. Esimesed hävitatud kaevikud hävitatakse, jõudsime järgmisesse, aga peame tagasi pöörduma, kuna meid tahetakse hävitada. Me oleme tihedasti vaenlaste kannul, et õnnestub peaaegu nendega koos kohale jõuda. Seetõttu on meie kaotused minimaalsed. Lahing peatub, kuna anti käsk taanduna, aga enne minekut läheme lähimasse varjendisse ja võtame kaasa konserve. Olen valvepostil ja vajun mõttesse. Mõtlen suveõhtust ja olen toomkiriku ristkäigus ja mõtlen, et olen 20mne aastane ja õpin tundma neid segadusse viivaid saladusi, mis tulevad naistest. Kõik mälestused, mis mulle meenuvad on 2 omadusega. Nad on tulvil vaikust, millest siin jääb puudu. Suhtusime õrnalt maailma, ei uskunud, et midagi eales võiks lõppeda. Aga nüüd oleme ükskõiksed, me pole muretud, oleme julmad. Toome aina haavatuid ära, aga ühte otsime juba 3 päeva, kompaniiülem
Porthos käe ja neli sõpra kordasid ühel häälel d'Artagnani poolt dikteeritud deviisi: "Kõik ühe eest, üks kõigi eest!" Isand Bonacieuxi korterist tehti hiirelõks. See tähendab, et hoiti saladuses , et härra oli kinni võetud ning püüti kinni inimesed, kes tulid Bonacieuxile külla. D'Artagnan oli enda korteri põrandasse kuulde augud teinud. Järgmisel õhtul nägi noormees proua Bonacieuxi koju tulemas, kaardiväelased olid oma valvepostil. Mehed sidusid naise kinni, gaskoonlane jooksis alla ja võitles vapralt üksi nelja mehe vastu. Lõpuks põgenesid kaardiväelased ja mees ja naine jooksid d'Artagnani tuppa. Lepiti kokku, et naine läheb Pariisist ära. Samal õhtul tulles härra Treville juurest tulles kohtas ta proua Bonacieuxi Aramise maja akna alt. Mees kellega proua rääkis polnud Aramis. Noormees saatis Bonacieuxi majani, kus ta pidi kellegagi kohtuma. Ning d'Artagnan lubas prouale, et jätab ta üksi
Saabus keskpäev ja päike kõrvetas. Esimene enam-vähem säilinud kaevik ilmus nähtavale ja see oli mehi täis, kes vasturünnakule lähenesid. Mehed pidid nendega liituma. Nende suurtükivägi avas marutule ja lükkas vasturünnakule riivi ette. Rünnak luhtus suurtükiväe pärast. Kui nad ajasid mahajäänud prantslasi taga, sattusid nad vastase positsioonile. Nende kaotused olid minimaalsed. Mehed haarasid vaenlaste varjenditest konserve kaasa. Paul oli öösel valvepostil. Ta mõtles: „ Ja isegi siis kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata.“ Ta meenutas aega, kui oli rahulik, vaikne ja pingevaba. Ehkki öö oli soe, hakkasid ta käed 14 külmetama ja tal olid külmavärinad. Kui Paul valvest varjendisse läks, leidis ta eest kruubipudru ja teised kes olid juba paremas meeleolus, kuna suurtükituli oli vaibunud
noolte viskamiseks, suuri puust liikuvaid torne, mis veeti piiratava linna müüri juurde, mitmesuguseid varikatuseid, mis varjasid piirajaid rünnakute aegu, ramme kindlustuste ja müüride purustamiseks jne. Sõdurid allusid rangelt sõjalisele distsipliinile. Leegionide edule aitas kaasa hea väljaõpe, autasustamine edukate lahingute järel, range sõjaline distsipliin (ülemal oli õigus sõdureid iga üleastumise eest karistada, näiteks relva kaotamise või valvepostil magamise eest karistati surmanuhtlusega). Juhul, kui terve väeosa põgenes, järgnes detsimeerimine, so iga kümnenda mehe hukkamine. Rooma sõjaväes mängis väga tähtsat osa kindlustatud laager. Sõjaretkedel ehitati peatuspaikadesse alati laager. See löödi tavalistel üles mäekallakul ja omas ristküliku kuju. Laager piirati sügava kraavi ja valliga. Igas neljas küljes oli väljapääs. Laagri sisemusse püstitati telgid. Igal sõjaväe osal oli laagris oma kindlustatud paik
annaabi.ee 
