19571962 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Kõrgkool jäi lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse. 1971. aastast on ta olnud tegev peamiselt kutselise kirjanikuna, aga ka kirjastuse Ilmamaa (1992) asutaja ja esimehena. Kirjaniku esikkogu ,,Maa lapsed" ilmus 1965. aasta luulekassetis ,,Noored autorid" . Runneli luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga (eestlaseks olemine, rahvuse püsimine) ning elu ja ühiskonna valuprobleemid. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu ,,Punaste õhtute purpur" (1982), mis on eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus. Runneli luules on tähtsal kohal ka armastus ja huumor. Armastuses leiab ta tugeandvat headust, sellel põhineb luuletaja inimese sisemine tasakaal. Runnel on oma loomingus ühitanud regilaulu, uuema rahvalaulu ja kunstluule poeetika (alg, lõppriim, parallelism). Murranguks riimimata luulesse on kogu ,,Mõistatused" (2000).
Esimene kogu "Maa lapsed" (1965) ilmus kassetis "Noored autorid" III, teine kogu "Laulud tüdrukuga" (1967). Mõlemad sisaldavad maaelupoeesiat, mida iseloomustab soe ja mõistev suhtumine kaasinimestesse. Teisenemine ilmneb kogus "Avalikud laulud" (LR 1970), milles teravduvad mitmed argiprobleemid, inimelu tervikuna asetseb igavikulisemale taustale, isamaausutunnistus saab selgema väljenduse. "Kõrtsilaulude" tsüklist alates avanevad pingete tagamaad ning kõnesse tulevad kirjutamisaja valuprobleemid. Vastandlikud meeleolud ja tundmused väljenduvad ka kogus "Mõru ning mööduja" (LR 1976). On võimetustunnet, tüdimust, masendust "päeva mürgisest viljast", soovi vabaneda pseudoväärtuste, valede ja reetmiste ahelaist. Ängistavalt mõjub rahvuse identiteedi ja elulaadi sajandeid kestnud seoste katkemise oht. Valikkogu "Kodu-käija" (1978) võtab kokku lüürilisema poole Runneli senisest loomingust. Mahukas kogus "Punaste õhtute purpur" (1982) süveneb rusutus veelgi
LOOMING Runneli varasemas luules on valdav maaelupildistik, hilisemas humoristliku või raskemeelse mõtiskluse kaudu väljendatud ergas kodanikutunne. Kõike, mida pakub elu, on luuletaja jaoks värsiväärne. Luule on aja- ja ühiskonnakriitiline ning see kriitika lähtub irooniast. Runneli luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga (eestlaseks olemine, rahvuse püsimine) ning elu ja ühiskonna valuprobleemid. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu ,,Punaste õhtute purpur" (1982), mis on eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus. Runneli luules on tähtsal kohal ka armastus ja huumor. Armastuses leiab ta tugeandvat headust, sellel põhineb luuletaja inimese sisemine tasakaal. Runnel on oma loomingus ühitanud regilaulu, uuema rahvalaulu ja kunstluule poeetika (alg-, lõppriim, parallelism). Murranguks riimimata luulesse on kogu ,,Mõistatused" (2000).
teravduvad mitmed argiprobleemid, inimelu tervikuna asetseb igavikulisemale taustale, isamaausutunnistus saab selgema väljenduse. Kogu “Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (LR 1972). Luuletaja mina ja ühiskonnakorra vahelisest eetilisest konfliktist tulenev psüühiline pinge otsib lahendust lõõpivais “Laadalauludes”. “Kõrtsilaulude" tsüklist alates avanevad pingete tagamaad ning kõnesse tulevad kirjutamisaja valuprobleemid. Vastandlikud meeleolud ja tundmused väljenduvad ka kogus “Mõru ning mööduja” (LR 1976). On võimetustunnet, tüdimust, masendust “päeva mürgisest viljast”, soovi vabaneda pseudoväärtuste, valede ja reetmiste ahelaist. Ängistavalt mõjub rahvuse identiteedi ja elulaadi sajandeid kestnud seoste katkemise oht. Valikkogu “Kodu-käija” (1978) võtab kokku lüürilisema poole Runneli senisest loomingust. Mahukas kogus “Punaste õhtute purpur” (1982) süveneb rusutus veelgi
LOOMING Runneli varasemas luules on valdav maaelupildistik, hilisemas humoristliku või raskemeelse mõtiskluse kaudu väljendatud ergas kodanikutunne. Kõike, mida pakub elu, on luuletaja jaoks värsiväärne. Luule on aja- ja ühiskonnakriitiline ning see kriitika lähtub irooniast. Runneli luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga (eestlaseks olemine, rahvuse püsimine) ning elu ja ühiskonna valuprobleemid. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu ,,Punaste õhtute purpur" (1982), mis on eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus. Runneli luules on tähtsal kohal ka armastus ja huumor. Armastuses leiab ta tugeandvat headust, sellel põhineb luuletaja inimese sisemine tasakaal. Runnel on oma loomingus ühitanud regilaulu, uuema rahvalaulu ja kunstluule poeetika (alg-, lõppriim, parallelism). Murranguks riimimata luulesse on kogu ,,Mõistatused" (2000).
vähem muutumatu moraalne hoiak, mis aitab seda elu organiseerida, aitab sul inimeseks saada ja inimene olla!" Tema luuletused on meid saatnud juba pea nelikümmend aastat. Suurima tunnustuse ongi Hando Runnel pälvinud luuletajana. Kirjanikku ja kirjastajat Hando Runnelit on nimetatud meie haritlaskonna südametunnistuseks, kelle luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga, eestlaseks olemine, rahvuse püsimine ning elu ja ühiskonna pahupooled ja valuprobleemid. Tema luules on tähtsal kohal ka armastus ja huumor. Oma loomingus on ta ühitanud regilaulu ja uuema rahvalaulu. Tema Luule on aja- ja ühiskonnakriitiline, see kriitika pole konkreetse inimese, vaid teatud või sotsiaalse nähtuse üle. Hando Runnel on ka armastatud lastekirjanik. Ta räägib lastega tõsiselt, seades eesmärgiks nende silmaringi ja mõttemaailma arendamise keelemängu kaudu. Runneli värsid on aidanud vastu seista nõukogude aja ahistusele. Ta ei ole kunagi oma luules
Ta oli vabakutseline kirjanik. Viimastes kogudes on oluline koht loodus- ja koduluulel. J.Sütiste – sündis Tartumaal. Tundis huvi joonistamise, spordi ja näitekunsti vastu. Kirjutas valdavalt ühiskonnaprobleemidest aint saanud luulet. H.Runnel – Pärit järvamaalt. Ta oli viljakas lastekirjanik, kes seab eesmärgiks laste silmaringi ja mõttemaailma arendamise. Luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga ning elu ja ühiskonna valuprobleemid. D.Kareva(1958) – On õppinud Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat. Ta on UNESCo Eesti rahvuskomisjoni peasekretär. Esikkogu „Päevapildid“. Noorusluule on sotsiaalselt kriitlilne, kuid hilisem looming on hapram ja tundelisem. Luulelet onb omane sisemine pingestus, napp sõnakasutus ja siseriimiline vabavärss. Johann Viiding (1948-1995) – sündis Tallinnas, on õppinud lavakunsti. Töötas ka näitlejana Tallinna draamateatris
maajumalanna Gaia armastusest. Milles Hando Runnel teistest erineb, ongi, et ta otsib küllalt vähe, aga leiab väga kiiresti. Algusest peale ilmneb H. Runneli loomulik, kindel eetiline eluhoiak, mis sisaldab endas üliinimlikke väärtusi kui ka ühtekuuluvustunnet oma maa ja rahvaga, sisemist kohustust nendest laulda.Runneli luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga (eestlaseks olemine, rahvuse püsimine) ning elu ja ühiskonna valuprobleemid. Nendest räägivadki tema esimesed luulekogud ,,Maa lapsed"(1965) ja ,,Noored autorid"(1967). Dissonantsid realiteedi ja luuletaja eluvaadete vahel suurenevad kümnendi lõpul ning toovad uut tonaalsust ta loomingusse. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu ,,Punaste õhtute purpur" (1982), mis on eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus.Luuletaja ja ühiskonna vahelises pingeväljas sünnib tõsiste mõtiskluste kõrval painajalikke nägemusi, ebakindlust ja hirmu.
kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse. 1971. aastast 17 on ta olnud tegev peamiselt kutselise kirjanikuna, aga ka kirjastuse Ilmamaa (1992) asutaja ja esimehena. Kirjaniku esikkogu ,,Maa lapsed" ilmus 1965. aasta luulekassetis ,,Noored autorid" . Runneli luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga (eestlaseks olemine, rahvuse püsimine) ning elu ja ühiskonna valuprobleemid. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu ,,Punaste õhtute purpur" (1982), mis on eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus. Runneli luules on tähtsal kohal ka armastus ja huumor. Armastuses leiab ta tugeandvat headust, sellel põhineb luuletaja inimese sisemine tasakaal. Runnel on oma loomingus ühitanud regilaulu, uuema rahvalaulu ja kunstluule poeetika (alg-, lõppriim, parallelism). Murranguks riimimata luulesse on kogu ,,Mõistatused" (2000).
annaabi.ee 
