Põhiseaduse muutmine 1936. aasta alguses teatas K.Päts, et aeg on alustada tagasipöördumist normaalsete olude juurde, milleks oli vaja väljatöötada uus põhiseadus. Veebruaris 1936 toimus referendum, millel rahvas andis riigivanemale konstitutsiooni koostamiseks õiguse kutsuda kokku Rahvuskogu. Kuna opositsioon boikoteeris valimisi, siis kujunes 1937. aasta veebruaris kokku astunud Rahvuskogust valitsusmeelne organ ning 1.jaanuaril 1938 jõustunud põhiseadusest Pätsi jaoks sobiv põhiseadus. Uue põhiseaduse kohaselt oli Eesti riigipeaks rahva poolt otse ja 6-aastaks valitav president. Riigikogu muudeti 2-kojaliseks. Alamkoja ehk Riigivolikogu 80 saadikut valiti rahva poolt, ülemkoja ehk Riiginõukogu 40 liikmest osa valiti kutsekodade poolt, osa kuulusid sellesse ameti poolest ja osa määrati presidendi poolt. Vabariigi valitsuse eesotsas peaministriga määras
president, kes valitakse kuueks aastaks. Riigikogu pidi olema kahekojaline: 80- kohaline rahva poolt valitav Riigivolikogu ja 40-kohaline Riiginõukogu, mille liikmed kas valiti kutsekodade poolt, kuulusid sinna ameti järgi või määrati presidendi poolt. Valimised olid majoritaarsed. Peaministri määrs ametisse president, kelle ees peaminister ka vastutas. Piirati kodanikuvabadusi. Eesti 1930.aastate lõpul. Riigivolikogu valimised toimusid 1938. Valimiseks moodustati valitsusmeelne Rahvarinne Põhiseaduse Toetuseks, mis valimised ka võitis. Presidendi valimine rahva poolt jäi ära, sest oli vaid üks kandidaat - K. Päts,kes sama aasta aprillis ametisse kinnitati. Peaministriks sai K.Eenpalu, sõjaväe juhiks jäi Laidoner. Kehtima jäi kaitseseisukord, erakondlikku tegevust ei lubatud, säilis tsensuur. Eestis kehtivat korda hakati nimetama juhitavaks demokraatiaks. Süvenes riigi sekkumine majandusse, laialdaselt rakendati riiklikku eramajanduse reguleerimist. 1930.a
Rahvusraamatukogu andmebaasis BIE. Põhiseadust rikkudes panid 12. Märtsil 1934 üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts (1874- 1956) ja kindral Johan Laidoner (1884-1953) toime sõjaväelise riigipöörde ning haarasid võimu, põhjendades seda demokraatia ja riigi julgeoleku kaitsmisega ning vabadussõjalaste riigipöörde ärahoidmisega. Riigikogu ei kutsutud 1934. aasta sügisest enam kokku, ent ei aetud ka laiali. Eesti poliitilises elus algas vaikiv ajastu. Veebruaris 1937 kokku tulnud valitsusmeelne Rahvuskogu, võttis Pätsi eelnõu alusel vastu Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse. Sellest annavad ülevaate ,,Stenograafilised aruanded" (1938) ning koguteos ,,Põhiseadus ja Rahvuskogu" (1937). 1938. aastal toimusid Riigivolikogu valimised. Valijamehed valisid Pätsi ainsa kandidaadina vabariigi presidendiks, kes nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga. Sellega lõppes üleminekuajajärk uuele korrale.
2.oktoobril kuulutas Einbund Riigikogu istungjärgu lõppenuks ja kokku tulla neil enam ei lubatud. 1935 keelustati poliitilised erakonnad. Nende asemele loodi Isamaaliit. Pandi kehtima tsensuur ja infot hakkas jagama Riiklik Propaganda Talitus. Kehtestus riigi kontroll kõikvõimalike elualade üle. 1935 aasta lõpuks oli demokraatia asendunud autoritaarse diktatuuriga. 1937 kokku tulnud valitsusmeelne Rahvuskogu jõustas 1.jaanuaril 1938 uue põhiseaduse. Selle järgi oli riigipeaks president, kelle valis rahvas 6ks aastaks. Riigikogu muudeti kahekojaliseks: alamkoda e riigivolikogu 80 saadikut valis rahvas, ülemkoja e riiginõukogu 40 liikmest osa valiti kutsekodade poolt, osa kuulusid sellesse ameti poolest ja osa määrati presidendi poolt. Rahvalt võeti ära rahvaalgatuse õigus. Valimisõigus tõsteti 22 aastale ja mindi üle isikuvalimisele.
Mõjutusi saadi ka Saksa sotsiaaldemokraatiast. Sotsialistide populaarsust pidurdas vastuseis talumajandusele ja iseseisvustaotlustele. Vabariigiaegse poliitilise maastiku alused kujunesid juba kubermangu autonoomia ajal 1917. aastal valitud Maapäeval. Eesti esimese iseseisvuse aja suuremaid erakondasi võime jaotada: 1. Sotsialistlikud ehk töölisparteid 2. Keskerakonnad 3. Maaerakonnad 1938-1939. aastatel kujunes kolm erinevat poliitilist voolu: 1. Valitsusmeelne agraar-konservatiivne suund. Toetus endiselt põllumeeste kogudele ja konservatiivsetele linnameestele. 2. Sotsialistlik (vasakpoolne) vastasrind. Toetus töölisühinguile. 3. Liberaalne (kodamlik) vastasrind. Tugines endise keskerakonna, asunike koondise ja vabadussõjalaste tegevusele. TÄNAPÄEVA EESTI ERAKONNAD 1980-ndate lõpul eristus Eestis 4 poliitilist põhisuunda: I Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), selle Moskva meelne osa. Karl Vaino, kuni juuni 1988
juurde, rünnati politseiasutusi, kohtuid, sandarmeeriat, vanglaid, vabastati kõik vangid. 27.veebr õhtuks Habalov taandus Admiraliteedihoonesse, öösel jäi praktiliselt üksi. 27.veebr õhtuks oli kogu linn ülestõusnud rahva kontrolli all. Kuni 27.veebr õhtuni oli mässuliikumine toimunud stiihiliselt, ilma igasuguse keskse juhtimiseta, samal õhtul tekkis kaks juhtimiskeskust. Üks kujunes ümber Riigiduuma. Oli olnud valitsusmeelne, viimasel ajal opositsiooniline. Riigiduuma muutus rahva silmis mingiks märtriks, kannatajaks valitsuse repressioonide all, 27.veebr õhtul Riigiduuma suurimad parlamendifraktsioonid moodustasid 12-liikmelise Riigiduuma Ajutise Komitee Korra Taastamiseks Linnas ja Side Pidamiseks Teiste Asutustega. Asutuse etteotsa tõusis oktobrist Mihhail Rodzjanko, alustati kohe riigivõimu üle võtmisest, lastes enda juurde Tauria paleesse tuua kõik senise valitsuse ministrid
annaabi.ee 
