vojevoodkonnas) – 10. august 1828 Tartu) oli Liivimaa arhitekt. Ta on tuntud eelkõige Tartu Ülikooli hoonete projekteerija ja ehitajana. Kunstnikud: Poussin, „Kuldvasika jumaldamine“ Claude Lorrain Romantism, kunstivool mitte stiil 1825-1850 Iseloomulikud jooned: üksikisiku sisetunne on tähtis, keskaja imetlemine, rahvusliku identsuse otsingud, rahulolematus kaasajaga, ülistati puutumatut loodust, väljendas kartust või pettumust valgustussajandi/ajastu ideedes, hajuvad kontuurid, rõhk värvidel-maaliline, läbimõeldud kompositsioon Teemad: loodus, ajalugu, kaasaeg, loomad liikumises nt võitlus, kauged maad Kunstnikud: Prantsusmaal-Theudore Gericault(dramaatilised teemad) „Medusa“- parve maal Euene Delacroix(maaliline ilus, värvine) Inglismaal: William Blake, William Turner(meremaalija) Saksamaal: Caspar David Friedrich „Kloostrimeistri Realism Kõrgperiood 19.saj lõpp, 50/60/70aastad
Klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühmI ja II viiulid, vioolad ning bassihäälena kontrabassid ja tsellod. Suur uuendus oli keelpillidele liidetud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott). Euroopa suurimad muusikakeskused võisid endale lubada avalikke ooperiteatreid mist needki tegutsesid kõrgaadli rahalisel toel ja vastasid tema kunstimaitsele. Seega peegelduvad 18. sajandi keskel ooperis toimunud stiilimurrangus ka valgustussajandi sotsiaalsed muutused. Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Ta loobus ooperi traditsioonilisest ülesehitusest ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene, loobus ka vanast da-capo-aariast ning püüdis orkestrisaatega retsiatiivi ja aariat ühendada. Viini klassikute tegutsemispaigaks kujunes Viin, kuna see linn oli tollel ajal muusika keskuseks ja suurlinnaks.
saj hakkas helilooja suhtlema laia ja anonüümse, aga enamasti väga asjatundliku publikuga Originaalne ja ere väljenduslaad Tuntumad Viini klassikud: Franz Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart, Ludwig van Beethoven Jean-Philippe Rameau - rajas uudse harmooniakäsitluse, mis oli varasemast lihtsam Aluseks oli lihtne meloodia UUED SUUNAD OOPERIS 18.SAJ II POOLEL Läbi aegade kalleim muusika-teatrizanr, oli seotud kuni 18. Saj alguseni õukonnapidustustega. Valgustussajandi sotsiaalsed suundumused. Itaalia tõsine ooper ehk opera seria. 1728. a toimus Londoni ooperiteatri pankrott. "Kerjuseooper", andis tõsisele ooperi zanrile surmava hoobi. Nii laulumäng kui ka koomiline ooper ehk opera buffa tõid vaataja reaalse elu keskele. Kõnedialoogidel ja aariatel olid lihtsad meloodiad. Esimeseks klassikaliseks koomiliseks ooperiks peetakse- Giovanni Battista Pergolesi "Teenijanna-käskijanna".
● Originaalsus ja ere väljenduslaad olid hädavajalikud, et publikur kõnetada ● Jean-Phillipe Rameau - uudse harmooniakäsitluse looja, mis oli varasemast lihtsam UUED SUUNAD OOPERIS 18.SAJ II POOLEL ● Läbi aegade kõige kallim muusika- ja teatrižanr, sest see oli 18. Saj-ni baroki õukonnapidustuste osa ● 18.saj keskel ooperis toimus stiilimurrang, milles peegelduvad valgustussajandi sotsiaalsed suundumused ● Euroopas valitses tõsine ooper ehk opera seria ● 1728. aastal toimus Londoni ooperiteatri pankrott, mis oli kogu kunstizanri pankrotistumise aluseks ● “Kerjuseooper” - ballaad-ooper, mis pani aluse laulumängulaadsetele etendustele ● Nii laulumäng kui ka koomiline ooper e opera buffa tõid vaataja reaalse elu keskele e tegelased ja konfliktid oli tuttavad
valgustusajal muusikamaitse muutused end teravamalt tunda just ooperis. Ooper on alati olnud kalleim muusika- ja teatrizanr, seepärast oli see kuni 18. sajandi alguseni valdavalt seotud õukonnapidustustega. Euroopa suurimad muusikakeskused võisid endale lubada avalikke ooperiteatreid, ent needki tegutsesid peamiselt kõrgaadli rahalisel toel ning vastasid selle kunstimaitsele. Seepärast peegelduvad 18. sajandi keskel ooperis toimunud stiilimurrangus ka valgustussajandi sotsiaalsed suundumused. Sajandi algul valitses Euroopas ( v.a. Prantsusmaa) itaalia tõsine ooper (opera seria). 1720. ja 1730. aastatel oli selle zanri väljapaistvaim esindaja kahtlemata Londonis tegutsenud Georg Friedrich Händel. Seega polnud ka Händeli juhitud ooperiteatri pankrott 1728. aastal mitte pelgalt tema oskamatu tegutsemise vili: sajandli alguse Londonis, kus kodanlike
teravamalt tunda just ooperis. Ooper on alati olnud kalleim muusika- ja teatrižanr, seepärast oli see kuni 18. sajandi alguseni valdavalt seotud õukonnapidustustega. Euroopa suurimad muusikakeskused võisid endale lubada avalikke ooperiteatreid, ent needki tegutsesid peamiselt kõrgaadli rahalisel toel ning vastasid selle kunstimaitsele. Seepärast peegelduvad 18. sajandi keskel ooperis toimunud stiilimurrangus ka valgustussajandi sotsiaalsed suundumused. Sajandi algul valitses Euroopas ( v.a. Prantsusmaa) itaalia tõsine ooper (opera seria). 1720. ja 1730. aastatel oli selle žanri väljapaistvaim esindaja kahtlemata Londonis tegutsenud Georg Friedrich Händel. Seega polnud ka Händeli juhitud ooperiteatri pankrott 1728. aastal mitte pelgalt tema oskamatu tegutsemise vili: sajandli alguse Londonis, kus kodanlike muusikaühingute mõju oli tugev, läks pankrotti terve selle suurejoonelise
muutusega, samas ka suure kultuurimurrangu periood. ¤ Valgustussajandil loksus paika see, milline on tänapäevane maailm, hilisemaid radikaalseid muutusi pole toimunud. ¤ 18. sajandi loomine algas juba varem, nt 16. ja 17. sajandil oli märgata muutusi: - massid liikusid linnadesse (sisemigratsioon) - hakati tootma masinaid - inimeste kui tööliste funktsioon muutus tarbetuks, otsiti muud tööd - kündjad läksid tootmisvabrikutesse ¤ Valgustussajandi teket ajendas see, et üha enam tekkis uusi ideid igas valdkonnas. ¤ Igapäevailminguteks sai väljarändamine, nt merereisijad sõitsid mööda merd ja avastasid maailma, see tõi eelduse Euroopa majanduskasvuks. Mindi Ameerikasse, loodi valge kultuur, millele järgnesid rassilised kokkupõrked. ¤ 18. sajandil teadvustub vajadus ühiskond ümber korraldada igal rindel: filosoofias, kirjanduses, kunstis jne. Sellest räägitakse ja kirjutatakse.
/ 18.sajandil teadvustub vajadus ühiskond ümber korraldada igal rindel: filosoofias, kirjanduses jne. Sellest räägitakse ja kirjutatakse. Kuivõrd need valgustuslikud ideaalid kujunevad välja, sedavõrd ka kunstilooming allub sellele. Ideoloogilises ja filosoofilises plaanis on põhiidee valgustusel mõistus. See on kõige olulisem mõiste- mõistussajand. See jaguneb kaheks ja teise sajandi poole juhtlause: okei, mõistus on küll, aga tunded on ka olemas. Valgustussajandi alguses on autoreid, kes püüavad teadmise jagada algosakestest ja panna see nendest jälle kokku, et saaks aru, kuidas maailm on loodud ja kokku pandud. Maailma ei saa struktureerida , aga täitsa ilma reegliteta ka ei saa olla. Varem oli sisemine eetiline nõue- inimeses on sisemine eetika, mis ütles, mida võib teha ja mida mitte. Nüüd hakkab aga väline sisemisi eirama. Mõistus ja tunded on kaks selle sajandi vastuolu. Lisaks on vastandlikud ühiskondlik ja looduslik ja
mõnevõrra utoopiliselt, romantismi esindajate puhul valitseb pettumus ja ulatuslik pessimismimeeleolu, naljalt ei leia rõõmsat romantilist luulet. See oli sedavõrd võimas see pessimismilaine, et seda on hiljem hakatud nimetama universaalseks pessimismiks, kosmiliseks pessimismiks jne - Weltschmerz. Romantikud vastupidiselt valgustuslikele autoritele nägid sotsiaalseid konflikte igavestena, et need on üldinimlikud. Romantikud leidsid, et maailmas valitseb kaos, see otsene vastandus valgustussajandi unistustele - idee harmoonlisest struktuurist, kui leitakse ühik, mis on kõigile alus, siis on võimalik luua harmoonia. Kui ongi mingisugused seadused, siis need pole inimesele tajutavad - neid tajumatuid seadusi peeti müstiliseks. 18. saj lõpu poole ilmneb kirjanikel kalduvus mingi esmase loobumine jumalast, siis on üsnagi seletetav, mis moodi see müstitsism 19. sajandil välja nägi, 19. sajandil on müstitsism üsna tavaline nähtus -
Arvab , et hullumeelsuse piir on seotud ajastu vaimse situatsiooniga,st. see, mida peeti vaimuhaiguseks, on sõltuv ajastul valitsenud arusaamadest. 1975 --"Valvata ja karistada"ja 1976 --"Teada tahtmine", nendes raamatutes analüüsib Foucault võim-teadmise põhitunnuste komplekse. Võimu omaduseks on teadmistega kooseksisteerimine. NB! Võim pole Foucault'l negatiivne mõiste. Erinevad võimud tekitavad antud reaalsuse. Tänapäeva võimu ja vaimu vahekord tekkis Valgustussajandi lõpus ja 19 sajandi künnisel ning seda iseloomustab kolm aspekti : panoptism - kõike püütakse jälgida distsiplinaarsus - kõike püütakse distsiplineerida. normeerimine - seotud inimsfääri normidega ja ettekirjutistega. Võimusuhted läbivad kogu ühiskonda,nt. riik-indiviid, vanemad-laps. 19 sajandil toimus võimu sensualiseerimine -- pehmenemine, mis oli tingitud seksuaalteadmiste levikust. Tulemused: 1
annaabi.ee 
