Kus esineb? Kobekude koosneb hajusatest ümmargutest rakkudest ning asub sammaskoe all. Rakkude vahel on suured rakuvaheruumid ja rakkudes on kloroplaste, kuid vähem. Kobekoe rakkude ülesandeks on vee aurumine ehk transpiratsioon ja gaasivahetus. 5. (1) Valgus-ja varjulehe ehituse erinevus Lehe ehitus sõltub olulisel määral ka kasvutingimustest. Isegi ühe ja sama isendi täiskasvanud lehed võivad olla erineva ehitusega. Puude võra välimised, nn. valguslehed on hästi arenenud sammaskoega, nende epidermirakud on paksema kestaga ning õhulõhesid on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees, halbades valgustingimustes kasvavatel varjulehtedel. Viimastel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa, tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. 1. (2) Kaheli õiekate koosneb tupp- ja kroonlehtedest. 2. (2) Joonistake kahelisulgjas liitleht 3
Puu- ja põõsaliike, mis on kõige nõudlikumad valguse suhtes, nimetatakse valgusnõudlikeks ehk valguslembelisteks. Kõige vähema valgusega leppivaid liike aga nimetatakse varjutaluvaiks, vahepealsete omadustega liike nimetatakse poolvarju taluvaiks. Valgusnõudlikud liigid reageerivad teravalt valguse puudumisele. Ühekülgse valguse korral areneb neil ühekülgne võra või tüvi. Valgusnõudlikel ja poolvarju taluvatel taimedel on peamiselt valguslehed, varjutaluvatel puuliikidel on võras valgus-ja varjulehed. (Laas 1967) 1.2 Temperatuur Taimestiku koosseis teatud rajoonis ja taimede geograafiline levikolenevad suurel määral temperatuurireziimist, sest elulised protsessid taimedes kulgevad ainult teatud temperatuuri tingimustes. Liikudes ekvaatorilt põhjapoole, esineb taimestikus suuri muutusi, mida tingib maapinnale langeva päikeseenergia erinev hulk. Jämedates joontes
kõrguse juurdekasvu maksimumi: üks 2-3 aasta vanuselt, mis toitub emataime juurte arvelt, teine 10-15 aasta vanuselt. Edukalt võib paljundada ka noorte puuokste (kuni 5 aastaste) haljaspistikutest, mis on ennem töödeldud kasvuainega (heteroanksiiniga). Vegatatiivselt tekkinud puistu on aga märksa madalakasvulisem ja lühiealisem kui seemnest tekkinud puistu. Harilik tamm on valgusnõudlik. Eriti tundlik on ta ülavarju suhtes, sest ladvaosas asuvad valguslehed. Esimestel aastatel talub ka varju, kuid juba 5. aastal muutub valgusnõudlikuks. Talub külgvarju, mis sageli soodustab hea tüve moodustumist. Varjatuna alt ja külgedelt, kasvab tamm kiiresti ja moodustab sirge tüve. Ajepuuliikideks tammedele sobivad harilik vaher, harilik pärn, harilik pihlakas, hall lepp, harilik pöök. Raiesmikel, kus valgust on palju, kasvab tamm aeglaselt, sageli põõsastub ja alles pärast võrade liitumist algab kiirem kasv. 10-20 aasta
üksikud liigid). Nende morfoloogiliseks iseärasuseks on mesofüllirakkude paiknemine tihedalt ümber juhtkimbu, selle tagajärjel moodustub nn. pärg-mesofüll (joonis). Lehe ehitus sõltub olulisel määral ka kasvutingimustest. Isegi ühe ja sama isendi täiskasvanud lehed võivad olla erineva ehitusega. Puude võra välimised, nn. valguslehed on hästi arenenud sammaskoega, nende epidermirakud on paksema kestaga ning õhulõhesid on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees, halbades valgustingimustes kasvavatel varjulehtedel. Viimastel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa, tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. 5.1
õhulõhe kaasrakkudest, Õhulõhe on enamasti epidermiga ühes tasapinnas, aga võib ka eenduda (põhiliselt hüdrofüütidel) või paikneda epidermist sügavamal, süvendis (kserofüütidel). juhtkimp - Lehe juhtkimbud on enamasti kinnised (kambium esineb lühiajaliselt vaid arenevates lehtedes), harvem avatud (mõnedel igihaljastel taimedel, kuid kambium töötab neil nõrgalt ning sekundaarseid elemente juhtkimbus peaaegu ei ole). Valgus- ja varjuleht - valguslehed on hästi arenenud sammaskoega, nende epidermirakud on paksema kestaga ning õhulõhesid on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees, halbades valgustingimustes kasvavatel varjulehtedel. Viimastel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa, tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. Lehtede varisemine - on taime bioloogiline kaitse vee aurustumise eest füüsilise (suvel) või füsioloogilise (talvel) kuivuse eest
piisavais, võõdukais niiskustingimustes ◦ Hüdrofüüdid: taimed, mis elavad veekeskkonnas; osaliselt või tervenisti vees, kinnitunud veekogu põhja või hõljuvad vee pinnal ◦ Hügrofüüdid: taimed, mis elavad kõrge õhuniiskuse tingimustes; puuduvad kohatumused transpiratsiooni vähendamiseks Ökoloogilised rühmad Valgustingimustega kohastumise alusel: ◦ Varjulembesed taimed: peamiselt metsa alumiste rinnete taimed Ühe taime lehestiku piires: ◦ Valguslehed: kserofüütide moodi ◦ Varjulehed: hügrofüütide moodi Liaanid: kiire kasvuga ronitaimed, mis kasutavad toena puude tüvesid ja tungivad valguse poole Epifüüdid: rohttaimed, mis elavad teiste taimede peal, kuid toituvad iseseisvalt Autotroofsed ja heterotroofsed taimed Autotroof: taim, mis sünteesib kõik endale vajalikud orgaanilised ained anorgaanilistest ainetest ◦ Rohelised taimed: fotosüntees ◦ Klorofüllita taimed: kemosüntees
annaabi.ee 
