Ühelt lambalt võib aastas saada 2,5 - 3 kg villa. On olemas villalambaid, kes annavad rohkesti head peenikest villa. Nendest kõige rohkem kasvatatakse peenvillast askaania - meriino lammast (annab 10 - 12 kg villa aastas). Villkarvade liigid on ära määratud nende kuju, ehituse, jämeduse ja tehnoloogiliste omaduste poolest järgmisteks liikideks: alusvill-, ülemineku-, pealis-, surnud-, ohe- ja kempvillkarvadeks. Eestis peetakse eesti tumeda- ja eesti valgepealist lambatõugu. Need on liha-villalambad. Nad annavad peale villa ka suure koguse heakvaliteedilist liha. Villa saadakse lammastelt pügamise teel. Lambaid pöetakse 1 - 2 korda aastas. Käsitsi pügamisel kasutatakse lambaraudu, mehhaniseeritud pügamine toimub elektrimasinaga. Elektripügamismasin on umbes samasugune nagu see, mida kasutab juuksur oma töövahendina. Enne pügamist eemaldatakse villa külge jäänud risu ja mustus. Vill ei tohi ka märg olla. Pügamist alustatakse jalgadest
3 LAMBAKASVATUS RABA TALUS Lambakasvatus sai talus alguse kohe peale koha ostmist. Esialgu oli kari kümnepealine, mis on aastatega kasvanud kuuekümnepealiseks. Praegune kari koosneb tegelikult kahest erinevast. Paar aastat tagasi osteti viis lammast, kes algul jäid omaette. Lambakarja juhib juhtlammas kelle järgi teised koonduvad. Võimalik, et praegune kari on leidnud uue juhi, sest on koondutud ühte gruppi. Joonisel 10 on tehtud foto laudast ja karjast. Karjas on kaks valgepealist ja ülejäänud mustpealambad. Jäära on vahetatud kaks korda. Mida uuem on jäär karjas, seda tugevamad tulevad järglased. Alati ei pea ostma uut jäära vaid võib vahetada teise karja isasega. Lammas on rohusööja imetaja kes kuulub veislaste sugukonda. Leebe ja kuuleka loomuga lambaid kasvatatakse liha, piima, villa, ja pehme naha saamiseks. Lambad elavad karjas, kuhu kuuluvad emasloomad ehk uted ja nende talled ning isasloom ehk jäär. Kastreeritud jäära
3) Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. aastat, kui alustati inglise päritoluga ševioti tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926. aastal 1 ševioti jäär ja 2 utte Rootsist. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 2906 eesti valgepealist utte 20 karjast. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Eesti valgepealine on üldiselt mõnevõrra väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. Jõudluskontrolli programmi tulemuste põhjal 2010. aasta kohta võib öelda, et eesti valgepealist tõugu uted olid heade sigimisnäitajatega, sest uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Viimasel kahekümnel aastal on eesti valgepealist
põhiliseks lähtematerjaliks eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele. Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnike initsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19.sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19.sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1) kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2) peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3) lihalammaste kasvatamise periood 19 sajandi teisel poolel; 4) kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.a.-1958.a. , sihikindla aretustöö algus 1926
lühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele. Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnikeinitsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19. sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19. sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1. kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2. peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3. lihalammaste kasvatamise periood 19. sajandi teisel poolel; 4. kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.1958. a, sihikindla aretustöö algus 1926.
Hommikul avastatud indlev utt lastakse ööseks sulgu. Paaritusgrupi suurus olenevalt jäära vanusest:Üldine rusikareegel 100 ute kohta peaks karjas pidama 3 jäära. Paarituskoormus (uttede arv ühe jäära kohta) sõltub paaritamiseks kasutatava jäära vanusest.Täiskasvanud jäärale arvestatakse 40-50 utte 1-2.a vanusele jäärale 30-40 utte Noorjäärale (minimaalselt 47-50 kg) 20-25 utte. Noorutt peab kaaluma enne 1. Paaritust Eesti tumedapealist tõugu 4750 kg Eesti valgepealist tõugu 4345 kg Sellise kehamassi saavutavad nad hilissügiseks Nooruttesid tuleb paaritada oktoobrist detsembrini. Paarituseelsed operatsioonid:· Söötmine mineraalsöödaga rikastatud jõusöödaga, kus 16 % toorproteiin enne paaritust ja paarituse ajal. Soovitavalt ka kalajahu · Parasiitide tõrje (sise-ja välisparasiidid). Villa pügamine uttedelt saba ümbruses, jääradel munanditelt ja kõhult villa tombud
annaabi.ee 
