liivakella. Juhtivtöötaja IT-mehele: "Ma ei saa sisestada parooli!" IT-mees: "Miks ei saa?" Juhtivtöötaja: "Sest nii kui tähti sisestan, tulevad tärnid! Kogu aeg tulevad tärnid, ei saa sisestada!" IT-mees: "Peavadki tärnid tulema, sest vaadake, kui näiteks keegi teie seljataga seisab, siis ta ei näe, mis parooli te kirjutate!" Juhtivtöötaja mõtleb veidi ja hakkab siis kõva häälega naerma: "Nüüd te küll valetate - tärnid tulevad siis ka, kui keegi minu seljataga ei seisa!
Mäletan hästi seda korda, kui minu vanaema ära suri. Olin siis alles 8-aastane ning kui emalt küsisin kus vanaema on, siis vastas ta mulle, et vanaema läks reisile. Hiljem ta muidugi rääkis nii nagu asi oli. 3. Milline oli teie reaktsioon? Lapsena olin ma vanemates pettunud, et nad mulle valetavad, kuid praegu, ollen ise lapsevanem, saan aru, miks nad seda tegid. Eks vahest peab, juba oma lapse heaolu arvestates, talle valetama. 4. Miks te oma lastele valetate? Põhiline miks ma neile valetan, ongi jõuluvana/päkapiku teema. Ma ei võta seda valetamisena. või noh, eks valetamisel ja valetamisel ole ka vahe. Jõuluvana kohta valetamist ei saa pidada halvaks valeks. See on juba ju sajandeid olnud nii, et väikesed lapsed usuvad jõuluvana. 5. Mida rääkis teile teie vanemad jõuludest ja jõuluvanast? Kui hästi meenutada, siis põhiline jutt oli ikka see, et jõulude ajal tuleb olla tubli laps, sest
kategoorilise imperatiiviga testitud absoluutne moraaliseadus. Kuid meie moraalne intuitsioon võib öelda, et naise elu tuleb kaitsta ning te ei peaks vägivaldsele mehele ütlema, kus naine on. Samas võib argumenteerida, et ehkki te püüate valetades kaitsta naise elu, võib mees vihastada ja teile haiget teha või isegi tappa ning seejärel ka oma naise üles leida ja tappa. Võib-olla mehe viha lahtub ja ta läheb hoopis minema. Kanti järgi kui te valetate ja mees teeb seepeale midagi halba, jääb see teie südametunnistusele. Samas, kui olete rääkinud tõtt, olete igal juhul süüst vaba. Teiseks heidetakse Kanti deontoloogiale ette liigset ratsionaalsust. Moraal põhineb loogilisel ja kiretul kalkulatsioonil, millel pole mingit seost moraalse motivatsiooniga. Kanti eetika heidab kõrvale emotsioonid ning tunded nagu armastus, sõprus, hool. 4. TÄHTSAMAD KANTI TEOSED · ,,Puhta mõistuse kriitika" (1781)
katab inimene alateadlikult kätega oma kõrvu, suud või silmi. Näo puudutamist loetakse üldse üheks esimeseks valetamise signaaliks. Samas võivad need liigutused tähendada ka kõhklust, ebakindlust ning liialdamist. Kui tõstame rääkides käe suu ette, siis püüab aju takistada alateadvuses keelele tulevaid sõnu. Väidetakse isegi, et kui me näiteks räägime ja kuulaja katab suu käega, siis on ta veendumusel, et teie valetate. Teine võimalus oma valetamist varjata on nina sügamine. Puudutatakse mitu korda kergelt või üks kord kiiresti, peaaegu märkamatult ninaalust huulelohku. Esiteks on see alateadlik maskeering – kui inimese teadvusesse tungivad halvad mõtted, käsib alateadvus käel suu sulgeda ning selle liigutuse varjamiseks puudutakse viimasel hetkel suu asemel nina. Teisalt aga tekitavad valetamise ajal ninas asuvad närvilõpmed sügelustunde ning tekib kange tahtmine nina sügada
Näo puudutamist loetakse üldse üheks esimeseks valetamise signaaliks. Samas võivad need liigutused tähendada ka kõhklust, ebakindlust ning liialdamist. Kui tõstame rääkides käe suu ette, siis püüab aju takistada alateadvuses keelele tulevaid sõnu. Väidetakse isegi, et kui me näiteks räägime ja kuulaja katab suu käega, 9 siis on ta veendumusel, et teie valetate. Teine võimalus oma valetamist varjata on nina sügamine. Puudutatakse mitu korda kergelt või üks kord kiiresti, peaaegu märkamatult ninaalust huulelohku. (Pease 1994). Esiteks on see alateadlik maskeering - kui inimese teadvusesse tungivad halvad mõtted, käsib alateadvus käel suu sulgeda ning selle liigutuse varjamiseks puudutakse viimasel hetkel suu asemel nina. Teisalt aga tekitavad valetamise ajal ninas asuvad närvilõpmed sügelustunde ning tekib kange tahtmine nina sügada
valelikkusest kuuldes ennast või kõnelejat valetamas, katab inimene alateadlikult kätega oma kõrvu, suud või silmi. Näo puudutamist loetakse üldse üheks esimeseks valetamise signaaliks. Samas võivad need liigutused tähendada ka kõhklust, ebakindlust ning liialdamist. Kui tõstame rääkides käe suu ette, siis püüab aju takistada alateadvuses keelele tulevaid sõnu. Väidetakse isegi, et kui me näiteks räägime ja kuulaja katab suu käega, siis on ta veendumusel, et teie valetate. Teine võimalus oma valetamist varjata on nina sügamine. Puudutatakse mitu korda kergelt või üks kord kiiresti, peaaegu märkamatult ninaalust huulelohku. (Pease 1994: 13). Esiteks on see alateadlik maskeering kui inimese teadvusesse tungivad halvad mõtted, käsib alateadvus käel suu sulgeda ning selle liigutuse varjamiseks puudutakse viimasel hetkel suu asemel nina. Teisalt aga tekitavad valetamise ajal ninas asuvad närvilõpmed
Või magasite juba siis?" ,,Ei, siis olin ma küll asemel, aga ei maganud veel," vastas Indrek. ,,Siis seda te nägite?" päris direktor. ,,Ei näind, sest tuba oli pime." ,,Kuulsite ometi?" ,,Kuulsin küll." ,,Jumal tänatud!" ohkas härra Maurus kõigest südamest. ,,Vähemalt kurt ei ole te veel mitte. Silmanägemine on küll kadunud, aga kõrvad kuulevad veel pisut." Nende sõnade järele pöördus ta äkki Indreku poole, vaatas talle ainiti otsa ja küsis: ,,Miks te mulle vanainemisele valetate? Miks te ei räägi härra Maurusele tõtt? Jätsin ma teid selleks ilma koolirahata siia, et te peate mulle valetama hakkama? Need, kes maksavad või kellele mina maksan, valetavad muidugi küll. Aga miks valetate teie? Mina ei maksa ju teile ja teil pole ka mulle midagi maksa." ,,Enne ma ei valetand, siin olen õppind," vastas Indrek lausa, sest lõpuks ometi tahtis ta midagi südamelt ära ütelda. ,,Kes on teid siin õpetanud valetama? kes on õpetanud
sureks kui vähemat musta täppi oma perekonna au küljes salliks. Kui nüüd rüütel Mönnikhusen teda enneaegu ei päästa, siis ähvardab see nur- 344 jatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis valusasti teie ja teie isa au külge puutuvad.» «Ma ei saa teie sõnadest aru,» ümises Agnes kogu kehast värisedes. «Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.» Agnese rind tõusis, ta palgeil leekisid kaks tulipunast laiku. «Teie valetate!» hüüdis ta järsku. Ivo ainuke silm välkus. «Teie armastate seda inimest,» urises ta kokku surutud hammaste vahelt. Agnese näo üle sähvis verevool, mis kõhe surmakahvatusele maad andis. Tasase, aga kindla häälega ütles ta: «Jah, ma armastan seda inimest ja miski asi -- kas kuulete, Ivo Schenkenberg! -- mingi laim ei suuda seda armastust kõigutada.» «See tähendab; teie usute teda ja arvate mind valelikuks,» kiristas Ivo viha pärast kähvatades
annaabi.ee 
